Eesti Vabariik 101

Rutiin : päikesetõus Valastel, lihapirukad, mis sel aastal küll singi-juusturulliks moondusid, 8.30 paiku Lüganuse kirikaias Andrusele küünal ja päikesekiirte ronimine mööda kirikuseina ülespoole...
Varajane hommik kodus koos kuuma kohviga, et sooja saada...
Sel aastal oli nii soe (+1), et isegi kindaid kippus üle olema. Rahvast ikka oli, aga kuidagi sellist harrast pidulikkust ei olnud. Ja natuke logises (koor kokku kuivanud, muusikajärg pisut käest ära), külma, mis asjale raami annaks, ju ka ei olnud. Teemana Kohtla-Järve eestikeelne kool tundus olevat kulunud ja leierdatud, laste võitlev luulekava mõjus propagandana. Ei olnud vist meeleolu :), kuigi Valaste oli end sättinud jäisesse rüüsse. Oleks tahtnud midagi värsket - rohelist salatit :), aga traditsioonide jõud hoiab seda üritust kangelt oma pihtide vahel. Nii et kiluleib ja ei miskit salatit.
Marje, kes ennesti oli tööl, on täna Tartus haigemajas. Palju õnne ja saa terveks!

 

Pireti pildid olid Narvast, sinna pole ma veel jõudnud, ehk ükskord siis kui laps kodust läinud ja Valaste traditsioon tuhmub...

Tort maitses hea, selline tummine suutäis magusat. Koos kohviga ...nämma.
Et mis siis teeks... läheks pealinna tõrvikurongkäigule või vaataks kodus pingviinide paraadi? Et kas läheks Kiviõlisse aktust vaatama ehk siis  keeraks magama?
Terve pikk päev võimalusi täis mis kole.

Leivalõhn ja uhke kook, singi-juustupirukaid plaatide kaupa :), söö end või lapikuks.

Aastapäevakõne 2019

Head kaasmaalased!

Juba terve aasta oleme saanud elada enneolematult vahvat aega saja- aastases Eesti Vabariigis. Isamaalase rind on rasvane rahvuslikust uhkusest meie oma riigi vägevuse üle, meite kultuuri sügavuse kaardistamine on toetatud isegi riigieelarvest , uute väljakutsete kõrgus paneb vahetevahel kogunisti pea pööritama.  Ei hakanud seekord oma ajaloolase haridusega eputama ja kaugete aegade tagant tarkust tooma, võtsin viimase aasta meenutamiseks ette, siis saalisviibijatel ehk rohkem võimalust minuga koos suuri sündmusi pidi rännata.

Nagu ikka sai aastapäeva kontsert kriitikat – ehteestlaslikku ja konstruktiivset, kontseptsioonist kuni esitajateni  - kõik hekseldati üksipulki läbi , presidendi vastuvõtu kleidid-ülikonnad jäid sedapuhku tahaplaanile, et rõhutada, niisugust kontserti, mis oleks vääriline meie sajandat aastapäeva tähistama, ei ole, ei olnud ja ei tule ka.

Ehitati Uhke Arvo Pärdi keskus, kus saab nüüd selle kõige väiksema paberkupüüri eest kuulsa helilooja maailmapärandist osa, uurida tintinnabuli helikeelt ning Laulasmaa metsade vaikust Aga nad olid seal kodulehel tõmmanud ringi ümber Eesti ning tahtnud justkui näidata mõju laienemist kogu riigi peale. Samas jäi sest ringist välja meite Narva ja nüüd ma ei teagi, kas Ida-Virumaa patrioodina ikka minna sinna keskusesse või ikka hakata kohe protestima. Meedia ja turunduskampaaniad ju korrutavad, et Narva on ka Eestimaa, president elas kohe tervelt kahe nädala Narvas ja puha.

Narva avastati sel suvel uuesti suure hulga inimeste poolt kui Eestimaa siber. Seisin isegi Narva jõe kaldal ja uudistasin kuivanud jõesängi taga olevat naaberriiki.  Ma ise oskasin küll Joala kontserdiks valida selle ainsama päeva, kus vihma sadas, aga see eest sain ehteestlaslikku sõbralikkust tunda kohe kogu raha eest. On ju nii, et vihmakeep on tore asi, mis kaitseb sind taevast alla sadava märja olluse eest, aga see, et seda saab sättida nii, et kogu vihm jookseks kõrval istuva inimese istmiku alla, see oli mu jaoks uus kogemus. Aitäh sulle naaber, sain terakese targemaks.

Kes minevikku ei mäleta, see elab pimeduses, EV 100 aastapäeva puhul ei unustatud ei elavaid ega surnuid. Avati Punavõimu poolt taga kiusatud inimeste nimedega memoriaal Maarjamäel, nimekiri, mis paneb tundma, et küll meile on ikka tehtud ülekohut (ikkagi 22 000 nime) ja võimalus nüüd siis mälestada ilmsüüta ohvreid, mäletada suurte riikide sigadusi meie maal, mäluda läbi kogu andmebaas , mille Eesti Mälu Instituut on kokku sättinud. Seal on tükk lugemist sellele huvilisele, kes pikka juttu paljuks peab – et nimi ja isanimi ja sünni ja surma aeg. Emanimi on ka , aga seal enamasti küsimärgid. Kuigi ema peaks inimese puhul see kõige kergemini tuvastatav  sugulane olevat.

filmid, mis võtavad silmad veele ja kananaha ihule oma suurte ideede ning üldistustega, Missugune uhke paraad – „Seltsimees laps“, „ Võta või jäta“, „ Eija jõulud Tondikakul“, „Põrgu Jaan“ , „Lotte ja kadunud lohed“ ja siis muidugi üleeilne esilinastuja „Tõde ja õigus“. (kummardus Tanel Toomile ja tema „Tõele ja õigusele“ eilse emotsiooni taustal).  Dokumentaalfilmi „Tuulte tahutud maa“ sai koguni oma koolisaalis kaeda.

Telesaated, mis toovad ajaloosündmused uues valguses fookusesse, nimelt kui riigi sünnist sai eelmisel aastal sada, siis sel aastal saab sajaga tähistada kõiki Vabadussõja ja Asutava Kogu kokku kutsumisega seotud sündmusi. Nii me siis uudistame soomusronge ja peame näidislahinguid, paneme pärgi ja räägime koolipoistest, kes kodumaa nimel kangelastegusid sooritasid.

Siis ma ei tea kas sajaga või sajata, aga meelitada kõige usuleigema riigi külaliseks Rooma paavst ning organiseerida suur vabaõhu jumalateenistus Vabaduse väljakul – kas see pole mitte märk sellisest eestlaslikust rehepaplusest?  Et kui ise ei taha selle jumalaga jännata ( ja aitab hümnis tänamisest küll), et siis paavsti külaskäik teeb taevaste jõudude juures meite leiguse tasa ning annab ehk pisut krediitigi. Igatahes vikipeedias on kirjas eelmise aasta kohta kaks sündmust, see et me sajaseks saime ja see, et paavst külas käis. Ju siis on ikka tähtis sündmus ja tuleb meeles pidada.

Aga kallid kaasmaalased, hakkame sättima, pidu on meis ja meie ümber kestab– Pühajärve jaanipäeva piletid tulid juba müüki, emakeeleaasta ja juubelilaulupidu, väiksema vahefinišina valimised kohe juba nädala pärast ja mis nendest kaugetest pidudest  - vaheaeg ju algamas. Tervelt kolm tundi veel vastu pidada.

Ja kui nüüd kõne tundus pisu imelik, siis süüdi on Jan Kaus ja tema kolmapäevane veste empaatiast ja irooniast. Eestimaalane olla on uhke ja hää.

Palju õnne sünnipäevaks!

Õhus on tunda kevadet.

Rimi meistriklass

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Sõbrapäev ja sõbrad

Neelan pisaraid nagu saaks sellega kurbust olematuks teha.
Enesetunne on sant ja ega eriti pole tuju...Hommikune optimism on justkui mägede tõi seitsme maa ja mere taga.
Koolis sain hakkama, isegi üheteistkümnendike kaks viimast tundi ning ignorantsusega. Tassisin koju ananassid ja pomelo, sain hakkama sõbrapäeva vettekastmisega ja leidsin isegi koha üles... Pisut võitlust ikka iseenesega oli, seda ei saa salata. Mugav oleks ju olnud lihtsalt käega lüüa, aga siis on endal pärast nadi tunne . Ja Ersmusele ma juba lõin käega... nii palju nüüd ühel nädala ka ei saa. Et mida ei saa? Lati alt joosta. Aga kurk on kibe ja raskus ei taha lahkuda.
Tegin motivatsiooni kohta küsimusi ja panin LAK õppe raamatu kuskile lugemise järjekorda.

Aga selle Marje uudisega ei oska miskit peale hakata. Sarviline. Haigus, mille nime ei taha üle huulte isegi mitte sosistada, sest mine tea, äkki kutsud kurja kaela. Nagu kunagi ei nimetatud hundi nime.  Ja ometigi on see uudis nii suur ja ränk, et ei mahu hinge nagu oleks hetkega keha väikeseks jäänud... Muusika, mille olen valinud oma meeleolule toeks, kisub kiht kihi järel enesekindluse ja turvalisuse kihti õhemaks. Nagu kooriks sibulat. Aga siis veel soola hingehaavadele ...

http://raulpage.org/elada/  - juhul kui on vaja ... 

Sain eile 54. Viiskümmend neli (kirjapilt on sama võõras kui peeglist vastu vaatav paksupoolne tädi). Aeg on kiirustama hakanud. Nädalad kaovad peost kui vesi sõrmede vahelt. Tervitused maakera kuklapoolelt tegid päeva eriliseks. Ja mis seal salata, see oli esimene kord oma sünnipäeval meres ujumas käia. Et siis kompame piire ning otsime väljakutseid. 

Midagi erilist on selles Arma tallis ja nendes inimestes seal - Anett ja Ksenja, Agnes ja Triine... Ülle ja Arvi, hobustest rääkimata... Pegasuse hingeaur ja pehmed mokad, kepsutav Päike ning ülihoolitsetud Fritter. Juba neljas aasta... Juba...

Ma pole suutnud meelde tuletada seda mõtet, millest pidin aastapäevakõne kokku panema. Et mis on siin elus siis see tähtis? 

Eesti keele aasta

KEVADETUNNE ON ALATI OLEMAS
isegi siis, kui veel raagus on puud
valgetes hangedes, lumistel radadel
järvedes-jõgedes
jäätunult.
kevadetunne on alati olemas
minema ruttab kui kurgede kee
murdunud kõrtes ja kõleda põllu pääl,
hõõgudes ahjupuu
halgudes.
alati olemas siinsamas lähedal,
tumedas taevas ja kahutand maas,
kevadetunne on kõigis meis enestes
sügaval hinge sees
olemas.
Heli illipe-Sootak

Emakeele aasta puhul on meite koolis sel aastal luulehommikud.. Ausõna püüdsin pähe ajada aga nii ladusalt kui oleks tahtnud, ei saanud. Ja siis oli noortel muidugi nalja nabani, et kuidas õpetajad eeskuju näitasid.

Aga luuletused on ilusad. Peaaegu nagu see lumehunnik mu aknal. Enam seda muidugi ei ole, sulanud. Sest õhus on tunda kevadet. 

Innove jne

Hoidku issand mind Innove reeglite eest, Erasmusega saab ikka hakkama.

Võttis oma kuu aega, et hakkama saada ja sundida end siis uuesti seda taotlust lahti tegema, süvenema, purgama ja tegema tegemata juppe.

Ja taas saan ma imestada, et kuhu see aeg küll kaob. Uuest aastast juba kulunud kuu ning uus vaheaeg on silmapiiril. Kooli aastapäev minevik ja taas terendab sünnipäev.

Kuskilgi oli üks pisike mõttejupike aastapäevakõneks, aga see on kaduvikku libisenud.

Täna käisin Katri Raiki kuulamas ja sain kontakti , et seda UNESCO asja ajada. Tuli idee kokku panna plakat 101 Kiviõli linna (Lüganuse valla) inimesest.

Et siis lühike kokkuvõte ja pilt? Või pikem intervjuu ja ülevaade? Plakat? Raamat? Aeg, mille alusel? Kas kommunismiaegsed tegelased on ka aktsepteeritavad? uhh...Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Tundub, et valmisdebati lugu kipub kuskile ära vajuma, sest aega on järgi jäänud üsna napilt... Kurb iseenesest. Aga ega ma ei oska kuskile hüpata ka. Jüri on kandidaat, mina ka miskitpidi erakonna liige, Kaja lausa esinumber...
Kurja kohe. Ja siis see idee panna kokku KA1 lugu...

Alailma on ideid rohkem kui teha jaksad.