Mulle tundub, et keegi loeb seda juttu. Aituma sulle huvi tundmast.
Minu teatrikogemuses haigutas auk, nüüd sai see kokku õmmeldud. Teekond Saueaeugu teatritalusse oli pikk ja isegi pisut tüütu, isegi kui Tallinna ringteed mööda sai kihutada 110 sees ja kummid vilisesid. Aga see pikk tee annab võimaluse tagasiteel etenduse kohta ka mõtteid mõlgutada. Ja mulle meeldis see koht, selline tõsiste teatrihuviliste seltskond, vetsujärjekord, vaheajal pakutav hernesupp mehise suitsuliha võileivaga...Parkimine heinamaal, kruusakattega tee, hilisõhtused uduviirud, suvine hetk nappi ööaega ja roheline väli ümberringi. Tsivilisatsiooni lõpp tundus see olevat. Aga see etendus oli väärt jõudma sinna maailma lõppu. Ja tuleb tunnistada, et pilet oli ostetud ette juba aasta. Muidu ei saanud löögile.
Kihiline ja kihitatud, suhted ja kuvandid me ümber ja me sees, Esimese suurema teemana oli vaatluse all vanemad ja lapsed - ema, kes püüab olla nii isa kui ema eest ja hakkama saada. Olla range ja kasvatada oma lapsed korralikeks inimesteks. Oma moraalinorme ainuõigeks pidades. Isa, kes pere juurest põgeneb ekspeditsioonile ja siis veel kümneks aastaks kütina Siberisse. Ürgne kutse, kus laste igatsus annab ehk ainest kodustele kirjutatavates kirjades. Isa kaugel olek on laste jaoks ränk ja seda isatust on edasises elus keeruline talle andeks anda. Kas ma üldse tahangi andeks anda - näib poeg oma mõtetes vaagivat. Kõik on midagi muud.
Siis on teema ühe pere lapsed. Ajal, mil selle teose tegevus aset leidis, ei olnud kärgperendus nii levinud ja kui saad täiskasvanuna isa matustel teada, et sul on vend, siis on keeruline suhestuda. Seda võib võtta kui põnevat võimalust heita pilk isa eraellu, aga see võib olla ka valus haav, mis on teema, millega niigi pingelises elus tegeleda ei taha.. Aktsepteerida või mitte? Mida ta tahab? Miks ta end sätib järeltulijate ritta ning mis õigusega. Ikkagi sohilaps. Või siis armastuse vili? Oma või võõras? Kas tal on õigus sellele perekondlikule sidemele või siis on ta vesivõsu mis tuleks eemaldad? Kas ühest seemnerakust pärinemine üldse loeb midagi? Kõik on midagi muud.
Lavastaja Priit Põldma on killud meisterlikult kokku lappinud suuremaks tervikuks, mida me nimetame eluks. Elu on töö ja looming, elu on valikute kunst, elu on pere ja lapsed ja naabrid ja kodu. Elu on kasvamine kokku ja lahku, elu on märkamine ja märkamatus. Elu on valgus ja vari, mesi ja tõrv, Selveri köök ja õunastruudel, kohvipott ja vinüülplaadikogu. Elu on lubatu ja keelatu, sarnasused ja erinevused, armastus ja vihkamine. Mida me saame oma elus ise otsustada ja mida otsustavad kõrgemad väed meie eest? Las õpime näitemängus elu ohjama oma rõõmu ja valu? Kas armastus on midagi muud kui elu? Ja mis roll on muusikal meie elus? See kriipiv, hingepaelu paitav ja ärritav, ajatu ja eriline, elus ja salvestatud, mis viib meid sõnadest kaugemale. Kui kaugele? Nii kaugele kui julgus loa annab....Kas õige on keeruline või lihtne? Kotka teeni taeva all...
Kes teab vastuseid? Kas me üldse vajame vastuseid?
Saueaugul sai käidud, aga Nikolai Baturini teoseid pole ma ikkagi lugenud. Nii et auk sai lapitud ja kohe kärises uus... mida lappima asuda. Võiks arvata, et ma ikka ka käisin koolis, armastasin lugeda ning lugesin omajagu. Aga näed, nüüd olen seisus, et ikka haridus auklik.
Ja siis proffide kirjutatud lugu ka https://kultuur.err.ee/1609069925/arvustus-kotka-tee-taeva-all-mida-kaugem-vahemaa-seda-lahedasemad-inimesed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar