Metsavendade lood on nagu nad ikka on, palju valu ja kaotust, mõni imeline vedamine ja visadus, vastupanu ja allaandmine kui enam kuidagi ei saa, isegi mitte kuidagi. Hinge jäävad aga armid, mida peita kõva kesta alla. Ma võin ju 20 aastat hiljem sündinuna öelda, et küllap ma mõistan, aga ega ma ei oska ikka ette kujutada, mida mu vanavanemad tundsid, kui NKVD nende maja läbi otsis ja metsavendi jahtis. Missugune hirm pidi olema noores naises, kes neljakuulise lapse juurest Võru vangimajja viidi. Teadmatus, et kas näed veel oma lapsi või mitte.... Ja mida see teadmatus ja hirm ema südames teeb, ma võin ainult aimata.
Mu ema mäletab midagi - raskeid saapaid temast üle astumas ja mustades mantlites mehi, mitte et ta oleks neist sel ajal midagi teadnud, aga see selgumine tuleb hiljem. kui juba kaela kannad ja maailma asjadest miskit mõikama hakkad. Tol hetkel tajud ainult vanemate meeleolu. Seda hirmu, mida nemad sinu pärast tunnevad.
Etenduses jooksis koos kaks liini - valusad mälestused ja see, mida neist ajaloo keerdkäigus suudavad välja pigistada ning taasiseseisvumise vaimustuses püüe heastada endist ebaõiglust, mis ometigi loob uut ebaõiglust. Need liinid elasid natuke oma elu, kuigi oleksid pidanud mu teadvuses kokku keerduma. Terje Pennie loodud tegelane meenutas mulle mu vanaema, kes pisut karuse koore all peitis hingevalu ja ebaõiglusega väliselt leppides suutis elada oma elu. Lastele ja lastelastele. Anda neile kõik, mida me sel hetkel ehk hinnata ei osanud. Sest me polnud näinud sõjaaegset kitsikust ja kommid, lehmaleib ja seakartulid olid alati olemas. Praegu annaks vanaema mulgipudru eest poole palgast, aga siis oli õuduste tipp, sest seda suurt potitäit andis ikka süüa...ja ikka jagus seda mitte kolmeks, vaid neljaks päevaks. Niisiis vanaema ja lapselaps, vahepealne lüli oli juba kalmukünkale viidud. Üks, kellel mäletada palju ja teine, kes uute tuulte lootuses unustas, et saamise ja andmise tasakaal on see, mis elus teljena meid ikka üles leiab. Jajah, see 90ndate siiras usk et nüüd läheb kõik teistmoodi ja paremaks. Uskusin isegi ja pean nüüd nentima, et ... oleme taas seal, kus oleme.
Hämmastav, kuidas ma suudan hälbida teemast. Ja teema on ju metsavenna pruudi lugu. Üks teema on, et miks minnakse ja kuidas ollakse - aeg oli karm ja kasin, sageli tuli metsavendade jaoks näpistada oma pere tagant. Kuidas nad tookord küll toime tulid, on omaette lugu. Selle loo üks ots on tõik, et söök oli väärtus ja alati tuli küsida, et ega sul latseke kõtt tühi ole... Mina siis viisakusest vaarikavarre teed ja vanaisa suitsuliha sibulanaadiga sinisekirju vakstuga köögilaua taga keha kinnitamas. Teine ots on andmine ja jagamine, ikka panna kaasa oma sahvrist varutut, et oleks tagavara võtta.
Teine rida on see, mis toimus inimestega metsas. Võitlus käis ju elu ja surma peale, halastust ei tuntud. mida lootusetumaks muutus olukord, mida kaugem oli see müütiline valge laev, mis pidi elu taas õigetpidi keerama, mida rohkem kaotati sõpru ja kaaslasi sel pikal teel, seda kalgimaks muutus hing. Ja nii võiski saada plahvatuse ajendiks lauale laotatud punast propagandat täis ajaleht, mida tihti kohustuslikus korras tellida tuli. Ja kuna sealt lugeda suurt midagi polnud (peale selle et kolhoosnikud elavad ülihästi ja külluses), siis mida selle makulatuuriga ikka muud teha kui lauale aluskatteks ehk tulehakatuseks.Ja alkohol oli seal metsas soojendajaks, lohutajaks, meeleolu tõstjaks, armastuse asendajaks, ajaviiteks, julguse juurdesaamiseks, viha vaigistamiseks, minejate mälestuseks ja tulijate tervituseks. Küllap ta saatana väljaajamiseks mõnikord ka sobib, kuid haavatud meelte taltsutamiseks imselt mitte. Nii see vägivald aina kasvas ja hukka said ka ilmasüüta kõrvalseisjad - ulualuse andjad (ehk siis vihje mahalastud perele). Ja metsavenna pruut nägi hingede kalestumist, reetmist ja allaandmist, surma, lootusetust, jõuetust, viha. Seda kõike oli rohkem kui ühele inimesele jaksu kanda. Ja siis need ideed ja aated, isamaa ning see, mis sõda laastanud oli ning suutmatus kontrollida oma elu.
Teine tegelane oli noorem põlvkond, kes sõjast teadis vaid vanemate ehk vanavanemate juttude järgi. Nende jaoks oli taasiseseisvumine kui uim, mis toimis sarnaselt alkoholile. Lootus (ei tea millele), usk (millessegi helesinisesse, millel pole isegi nime), ulm (klantsajakirjade imelise elu saabumisest), soov kohe ja jalamaid kõik ümber pöörata, aimamata tagamaid ja muutuste sügavust. Need värskendavad uued tuuled ja see tunne, et ükskord me võidame niikuinii. Ja kui ikka käed külge paned, siis saabki tehtud - rääkida tõde, kanda rinna sees sinimustvalget lootuse tunnet, kartmatus muuta seda nõmedat nõuka süsteemi...sest õiglus on ju meie poolel. Vankumatult. Kui eelmisel põlvkonnal ei jagunud seda kuraasi, siis meil on seda küllaga. Elagu Eesti! Ning siis tuleb kainenemine ja omandireformi käigus selgub, et elad kellegi teise majas, oled seda kõpitsenud ja remontinud oma koduks, aga nüüd on see hoopis kellegi teise oma. Mismõttes ei ole minu õigust? Mina ju elasin sees ja hoidsin seda maja lagunemast omaenda kätega remonti tehes? Kuidas siis nii? Selgub, et rikkus jaguneb minust mööda ja tulebki kartulikoori süüa. No olgu, kartulikoored on liialdus, aga raha nappis, hinnad tõusid, valikute kirevus võttis hingetuks, tasapisi inimeste ellu imbunud sotsiaalmeedia võimendas naabrite ilusat elu ja ... selgus tõsiasi, et kaugemale kui sugulastele küllaminek Põlvasse, ikka tiivad ei kanna. 1192 krooni oli mu palk 1992 sügisel.
Kui ma nüüd ei taha kogu oma elulugu ümber jutustada, siis pean lisama kolmanda tegelase etendusest - ka see oli moodus, otsida juuri ja kuulumist, uurida seda, mida senini keegi polnud julgenud rääkida, saada teada suur tõde ja leida vastused põletavatele küsimustele. Mõnikord veab ja leiad veel inimesed, kes räägivad. Aga enamasti on valusad mälestused pandud nii sügavale, et nende väljatirimine tundub lausa vale. Minevikku ei muuda, las olla nendel luudel seal kalmukünkas. Milleks häirida olejate habrast rahu, nagunii pole 40 aastat saanud magada. Nüüd siis veel anna vastust. Mis vastust?? Kus seal see õige ehk vale vaheline joon? Mida saanuks ma muuta või teisiti teha. Ja nii on segajale parem ikka rahustav hoop vastu pead, panen rätiku kivile ümber, siis on pehmem ning annan kartulikeldri tarvis ka villase teki. Ehk on hommik õhtust targem. Ja siis tuleb taipamine, et need vastused ei tee elu rõõmsamaks ja ei muuda tehtut olematuks. Hoopis juurde tuleb küsimusi, et mida selle teadmisega nüüd peale hakata. Ja kas siis kui sa tead vastuseid, kas oled siis kaassüüdlane toimunud sündmustes? Või kes sa siis ikka oled - metsavenna lapselaps, kelle kaaslane hukkas, sest .... ta oli kaotanud lootuse. Ja kui pole lootust, siis on kõik ükskõik kuni ükskõik asendub surmaga. Ja et vanaisa ei hukkunud kangelasena lahingus ja oli osaline külanõukogu ning kaupluse röövimises. Kas ma olen siis kangelase või kurikaela lapselaps?
No neid tahke on veel, alates tühjast suhkrutoosist laual kuni kopsikuga veeämbrini köögis, alates sellest Vasara 12 liitrisest potist kuni moosipurgini külmikus, kusagil postis olevast ajalehest kuni vanade albumiteni, peidikust külmiku taga kuni keldriauguni põrandas. JA ümber meie on veel metsa, kus käia seenel ja marjul, kallistada puid ja murda vaasi pihlakaoksi.
Omaette elamus oli aasta valgeimal ööl kulgeda mööda Eestimaad koju - mööda varastest jaanikutest, sellest nunnnust pissipotist teeotsal, uduviirgudest Uduvere kohal, pead loovast rukkist ja karikakardest põlluservas, rohelisi päid kiigutav oder, korraks hämarduv öö asendub koidueelse rahuga.... Imeline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar