Olen olnud tööl juba 1 tund ja 25 minutit. Ma kuidagi leidsin, et see öö sobib tööl olemiseks ja sestap leppisin hää meelega, et graafik mu nii paigutas. Kokku on juba kolmas töönädal ja selle tipphetkeks tundub saavat pühapäev, mil ma öösel Liispetiga ööratsutamist teen ja siis hommikuks veame oma kondid tööle Tulivee villasse. Siis tuleb küll pikk päev, sest ega see kestvuse groomimine ka just meelakkumine ole. Peab veel leidma helkurvarustuse tarbeks vajaliku.. mis iganes see ka siis on.
Eelmise nädala tipp oli siis öine pulm. Ega ma muud suurt näinudki kui nõudepesu ja siis tuli nõustuda - magada tõesti ei saanud. Hommikuks ei tahtnud enam ühtegi sammu teha, ei edasi ega tagasi ja kella 6.00 paiku hakkas ikka uni piinama ka. Kui poleks olnud seda söögi sättimist, et siis küll ei teaks, kuidas üleval püsiks. Minu lolluse tipp oli muidugi teatripiletid Elvas. Etendus "Kiri kodukandist" möödus peaasjalikult võideldes ja alla andes tukkuma jäädes. Silmad lihtsalt ei seisnud lahti. Polnud ühtegi energiajooki ja kuigi näitlejannade hoogne mäng oli meeldiv ja Verevi motell koos järvega üks väga tore paik, sai vanus ja uni ikkagi võidu. Liispetile meeldis ja mina sain õppetunni, et ei ole tark tegu. Oled öösel töö, mine magama ja ära kola mööda Eestimaad...
Aga tundub, et tuleb veel üks selline katsumus - see pühapäevane päevavahetus... Äkki Red Bull aitab? Ja siis maorohtu peale... Terve maja on sel päeval taas välja müüdud...
Maja on rahulik ja tubad välja müüdud. Ma võin vaid mõistatada, et miks need inimesed tagavad ärgata jaanipäeva hommikul just siin, süüa suht traditsioonilist hommikusööki ja kulgeda sellises mere rütmis nagu ilm annab. Vaade merele loob pastelsete toonide virvarri ja mõningane pilvekiht sulandub silmapiiril kokku merega. Loojuva päikese punakad toonid, tänane rukkilillesinine põld, mida ääristasid moonid ja mille seest võis leida viljapäid, kummelilaadseid valgete õitega taimi ja soojus, mis autoaknast sisse hoovas, annavad selgelt märku, et suvi on käes.
Kuskil on inimese jaoks erilistele kohtadele pühendatud luulevõistlus. Mis seal võistelda, iga koht, mis inimesele on südamesse pugenud, on see kõige erilisem ja punkt. Aga ma ei tea, kas suudan panna sõnadesse Vineki mäepealse maja ja mälestused, puust männaga klopitava rabarberi mannavahu ja roosad pojengid suurtes puhmastes. Vanaema sajatamise kanade pihta, kui need läksid lillepeenrasse siblima, vanaisa vikati pinnimise heinaaja varahommikutel. Maltsa kiskumine kartulist, lehmakettide kõlina heli ja selle õndsa hetke kui vanavanemad lõunauinakut tegid ja meitel prii põli oli teha ja korraldada aega nagu tahtsime. Teerooside puhma maja otsaseinas, järvevee soojuse, mis tomateid kastis, igavese saunaehitamise, lauda otsas oleva kemmergu, kust tädimehe jalad kardina tagant ikka paistsid... järsk mäenõlv ja lambaliha šašlõkk, vanaema heleda lauluhääle keset sõnajalgasid tehtud lõkke ääres, kõrrele aetud esimesed maasikad, piima ja vähese suhkruga segatud mustikad, pannkoogitaigen (koogikoetus) ja see väiku vereva kartulisort, mis keldrist kuidagi otsa ei tahtnud lõppeda, et saaks juba värsket võtta.. Eve -tädi ikka pahandas, et mis me neid vanu sööma peame, võtame värsket..Pesu loputamine järve ääres, Riga pesumasina rullikute vahelt linade läbiväntamine... tubade koristamine ja muu selline tegevus. Lüpsisoe piim ja piimalappide (marli) lõhn. Vesiroosid järve soistes servades. Kollased pilvikud ja kukeseened. Tuti, kes lonkas ühte käppa. Nutuklomp kurgus, kui suvi otsa sai ja pidi minema sest maailmast ära.
Lõkked rannas on sellised keskmised, aga neid on mitu ja nii ma vaatan siis läbi saali klaasakende seda lusti...
Et siis igatsuses läheks sinna Vinekisse ja istuks mäekünkale keset sõnajalgasid, teeks väikest lõket, joriseks laulda ja sööks lambaliha, mida on kõrvetatud otse lõkkel. Natuke toorest ja äädikast, aga umbe hääd. Aga ilma vanaisa ja vanaemata pole see lõke enam see. Ma mäletan vanaisa lahkudes, kuidas lehis kõlgutas kling kling kling jäite sadamisest oma oksi ja maailm polnud enam endine. Kuidas ma tädimeestega viina jõin ja sellel oli vee maitse, isegi pähe ei hakanud... Külma toa aknast ubiti kirst välja ja viidi Misso surnuaiale , Oravamäele. Tuvi Ann ja Jakob juba ootasid. Mis sünged mõtted sellisel eredal õhtul. Jaaniööl peaks olema rõõmus, aga küllap on siis vaja ka need heietused kuskile raamatusse raiuda. Ja ohata, et päev hakkab taas lühenema... kukesammu kaupa, jõudmaks augustis sumedate suveööde ja tähtede sära aega.
Seekord on jaaniõhtu siis Pireti juures, isa Kalju veeti ka kaasa, mina olen tööl ja Liispet lustib omi radu avastades. Otsib sõnajalaõit. Ainult eestlane saab sellega hakkama, et ootab eostaimelt sõnajalalt õisi ning ennustab selle järgi.
Rukkililleväli enne Kundat.
https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/74890323/jaanilaupaeva-traditsioonid-11-esivanemate-maagilist-toimingut-mis-toovad-onne-ilu-ja-rikkuse
Kuna Jaaniöö näol on tegemist aasta lühima ööga, siis on tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl tilkagi vihma ei saja, küll aga oodatakse hommikust kastet. Jaaniöö järgsel varahommikul korjatud kastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiliselt tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu ja hõõruti üle keha. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi ja aitama olla terve. Jaanikaste annab elujõudu, ravib erinevaid vaevusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt suletud pudelis ja hämaras hoitud jaanikaste säilib kasvõi 50 aastat.
Mu lapsepõlve suvede lõhn ja maitse
päikesetriibud ja rehavarre villid
mu lapsepõlve metsade kukeseened,
mustikad ja maasikavälud,
puna-valgekirju bembergikleit,
mille õmblesin vanaemaga kahasse,
pojengikimbud ning buketid,
mida sättisin suure toa lauale vaasi,
koorekommi lusikatäite kaupa jagamine
võrdseteks osadeks,
kartulite idutamine ja
seakartuli soolata mekk
seljakotist väjla laotud
lehmaleibade kuivav koorik,
lammaste pehmed mokad
otsimas seda koorikut mu peost.
See on kõik varandus, mida kannan kaasas
peidan sügavale hingesoppi
talvistes rähklemistes ja
vaid harvadel õhtutel luban
suvemälestustel end sülle võtta.
Aasta lühim öö sobib luuletamiseks küll. Ja riimi, mis lisaks sõnadele liimi pakub öö maagia. Lõkked rannas muutuvad erksamaks ja üürike pimedus sätib end istuma, et kohe taas lahkuda.
Lähen panen torni lukku, südaöö on läbi...