Jaanipäev 23.06.2022

 Olen olnud tööl juba 1 tund ja 25 minutit. Ma kuidagi leidsin, et see öö sobib tööl olemiseks ja sestap leppisin hää meelega, et graafik mu nii paigutas. Kokku on juba kolmas töönädal ja selle tipphetkeks tundub saavat pühapäev, mil ma öösel Liispetiga ööratsutamist teen ja siis hommikuks veame oma kondid tööle Tulivee villasse. Siis tuleb küll pikk päev, sest ega see kestvuse groomimine ka just meelakkumine ole. Peab veel leidma helkurvarustuse tarbeks vajaliku.. mis iganes see ka siis on.

Eelmise nädala tipp oli siis öine pulm. Ega ma muud suurt näinudki kui nõudepesu ja siis tuli nõustuda - magada tõesti ei saanud. Hommikuks ei tahtnud enam ühtegi sammu teha, ei edasi ega tagasi ja kella 6.00 paiku hakkas ikka uni piinama ka. Kui poleks olnud seda söögi sättimist, et siis küll ei teaks, kuidas üleval püsiks. Minu lolluse tipp oli muidugi teatripiletid Elvas. Etendus "Kiri kodukandist" möödus peaasjalikult võideldes ja alla andes tukkuma jäädes. Silmad lihtsalt ei seisnud lahti. Polnud ühtegi energiajooki ja kuigi näitlejannade hoogne mäng oli meeldiv ja Verevi motell koos järvega üks väga tore paik, sai vanus ja uni ikkagi võidu. Liispetile meeldis ja mina sain õppetunni, et ei ole tark tegu. Oled öösel töö, mine magama ja ära kola mööda Eestimaad...

Aga tundub, et tuleb veel üks selline katsumus  - see pühapäevane päevavahetus... Äkki Red Bull aitab? Ja siis maorohtu peale... Terve maja on sel päeval taas välja müüdud... 

Maja on rahulik ja tubad välja müüdud. Ma võin vaid mõistatada, et miks need inimesed tagavad ärgata jaanipäeva hommikul just siin, süüa suht traditsioonilist hommikusööki ja kulgeda sellises mere rütmis nagu ilm annab. Vaade merele loob pastelsete toonide virvarri ja mõningane pilvekiht sulandub silmapiiril kokku merega. Loojuva päikese punakad toonid, tänane rukkilillesinine põld, mida ääristasid moonid ja mille seest võis leida viljapäid, kummelilaadseid valgete õitega taimi ja soojus, mis autoaknast sisse hoovas, annavad selgelt märku, et suvi on käes.

Kuskil on inimese jaoks erilistele kohtadele pühendatud luulevõistlus. Mis seal võistelda, iga koht, mis inimesele on südamesse pugenud, on see kõige erilisem ja punkt. Aga ma ei tea, kas suudan panna sõnadesse Vineki mäepealse maja ja mälestused, puust männaga klopitava rabarberi mannavahu ja roosad pojengid suurtes puhmastes. Vanaema sajatamise kanade pihta, kui need läksid lillepeenrasse siblima, vanaisa vikati pinnimise heinaaja varahommikutel. Maltsa kiskumine kartulist, lehmakettide kõlina heli ja selle õndsa hetke kui vanavanemad lõunauinakut tegid ja meitel prii põli oli teha ja korraldada aega nagu tahtsime. Teerooside puhma maja otsaseinas, järvevee soojuse, mis tomateid kastis, igavese saunaehitamise, lauda otsas oleva kemmergu, kust tädimehe jalad kardina tagant ikka paistsid... järsk mäenõlv ja lambaliha šašlõkk, vanaema heleda lauluhääle keset sõnajalgasid tehtud lõkke ääres, kõrrele aetud esimesed maasikad, piima ja vähese suhkruga segatud mustikad, pannkoogitaigen (koogikoetus) ja see väiku vereva kartulisort, mis keldrist kuidagi otsa ei tahtnud lõppeda, et saaks juba värsket võtta.. Eve -tädi ikka pahandas, et mis me neid vanu sööma peame, võtame värsket..Pesu loputamine järve ääres, Riga pesumasina rullikute vahelt linade läbiväntamine... tubade koristamine ja muu selline tegevus. Lüpsisoe piim ja piimalappide (marli) lõhn. Vesiroosid järve soistes servades. Kollased pilvikud ja kukeseened. Tuti, kes lonkas ühte käppa. Nutuklomp kurgus, kui suvi otsa sai ja pidi minema sest maailmast ära. 

Lõkked rannas on sellised keskmised, aga neid on mitu ja nii ma vaatan siis läbi saali klaasakende seda lusti...

Et siis igatsuses läheks sinna Vinekisse ja istuks mäekünkale keset sõnajalgasid, teeks väikest lõket, joriseks laulda ja sööks lambaliha, mida on kõrvetatud otse lõkkel. Natuke toorest ja äädikast, aga umbe hääd. Aga ilma vanaisa ja vanaemata pole see lõke enam see. Ma mäletan vanaisa lahkudes, kuidas lehis kõlgutas kling kling kling jäite sadamisest oma oksi ja maailm polnud enam endine. Kuidas ma tädimeestega viina jõin ja sellel oli vee maitse, isegi pähe ei hakanud... Külma toa aknast ubiti kirst välja ja viidi Misso surnuaiale , Oravamäele. Tuvi Ann ja Jakob juba ootasid. Mis sünged mõtted sellisel eredal õhtul. Jaaniööl peaks olema rõõmus, aga küllap on siis vaja ka need heietused kuskile raamatusse raiuda. Ja ohata, et päev hakkab taas lühenema... kukesammu kaupa, jõudmaks augustis sumedate suveööde ja tähtede sära aega. 

Seekord on jaaniõhtu siis Pireti juures, isa Kalju veeti ka kaasa, mina olen tööl ja Liispet lustib omi radu avastades. Otsib sõnajalaõit. Ainult eestlane saab sellega hakkama, et ootab eostaimelt sõnajalalt õisi ning ennustab selle järgi. 

Rukkililleväli enne Kundat.

https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/74890323/jaanilaupaeva-traditsioonid-11-esivanemate-maagilist-toimingut-mis-toovad-onne-ilu-ja-rikkuse 

 Kuna Jaaniöö näol on tegemist aasta lühima ööga, siis on tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl tilkagi vihma ei saja, küll aga oodatakse hommikust kastet. Jaaniöö järgsel varahommikul korjatud kastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiliselt tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu ja hõõruti üle keha. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigusi ja aitama olla terve. Jaanikaste annab elujõudu, ravib erinevaid vaevusi ja õnnistab majapidamist. Õieti kogutud, kindlalt suletud pudelis ja hämaras hoitud jaanikaste säilib kasvõi 50 aastat.

Mu lapsepõlve suvede lõhn ja maitse

päikesetriibud ja rehavarre villid

mu lapsepõlve metsade kukeseened,

mustikad ja maasikavälud,

puna-valgekirju bembergikleit, 

mille õmblesin vanaemaga kahasse, 

pojengikimbud ning buketid,

 mida sättisin suure toa lauale vaasi,

koorekommi lusikatäite kaupa jagamine 

võrdseteks osadeks,

kartulite idutamine ja 

seakartuli soolata mekk

seljakotist väjla laotud 

lehmaleibade kuivav koorik,

lammaste pehmed mokad 

otsimas seda koorikut mu peost.

See on kõik varandus, mida kannan kaasas

peidan sügavale hingesoppi

talvistes rähklemistes ja 

vaid harvadel õhtutel luban 

suvemälestustel end sülle võtta.

Aasta lühim öö sobib luuletamiseks küll. Ja riimi, mis lisaks sõnadele liimi pakub öö maagia. Lõkked rannas muutuvad erksamaks ja üürike pimedus sätib end istuma, et kohe taas lahkuda.

Lähen panen torni lukku, südaöö on läbi...

II töönädal

 Esmaspäeval 13.06.2022 lõppes kool. Lastel algas suvepuhkus ja õpetajad saavad ka natuke hingata. Viimane koolipäev oli üks isevärki päev, aktusele ma ei jõudnudki, sest näppisin seda Rakett 69 süsteemi, et saaks aruande ära esitatud... Saaks tagasi oma raha, mis ma toidu alla panin ja saaks kätte töötasu :). Et siis oleks kasvõi ajutiselt rikas ja saaks hobuse arved ära maksta. No jah, vaatasin ülalt neljandalt korruselt ja siis vantsisin klassi tagasi.

Mäletan, et koolilõpp oli ikka selline pidulik sündmus. Lilled ja puha. Ka nüüd suutis silm tabada mõne juntsu, kes kodust lillekimbu kaasa saanud. Aga need olid rohkem algklasside omad, minu noored hiilgasid rohkem pohmakaga....Ja nii ei jäänudki muud kui kadestada algklasside omi, et neid ikka veel oluliseks peetakse. Aga seda va pidulikkust nappis täiega... ei olnud endal sellist erilist tunnet ning ka noored istusid natuke närtsinud ilmel pärast lühikest aktust kooli sisehoovis (kiitusekirja sai meie klassist Oliver ja mõned autasud ehk veel) ja kuulasid mu epistlit teemal "Loomefest ja sellel osalemine". Marcus pani mu paika - Loomefeste on pea igal aastal, aga tema 18. sünnipäev on üks ja ainuke. Igatahes olin ma kuri ja lasin kirjutada seletusekirju. Nagu need miskit muudaks - Sandor, Siim, Ilja, Arsen ei vaevunud mitte kohalegi tulema. Arsen võis olla muidugi ka veel Gruusias õe pulmas... 

Siis kidnäppis Helena ära Marcuse ja Arthuri, kes pidid transameesteks olema ja kes pärast bensukasse oma kuivavat kurku niisutama kadusid. Madli Liis, Monica, Leonid, Alex, Karina, Sabina, Antonia, Erik ,Reigo ja Oliver jõudsid ka mäe tippu. Liispet oli kangesti närtsinud ja tal oli paha olla.. sain kurja pilgu, et ei tohi haiget last sundida ja nii teda siis pildil ka pole. Aitäh härra Teuli, kes pildi klõpsas.

Siis järgnes kontsert. Eesti Kontserdi mikrobuss vuras kohale napilt 10 minutit enne algust. Staarid libistasid sõrmed üle klaveri, et veenduda selle hääles , jooksid veel natuke nootide ja muu siukese kraami järel ja nagu konveieril algas loeng-kontsert: kuidas kirjutada hitti.

35 minuti pärast olid noored haritud (et siis on vaja sõnu, on vaja akorde, valida duur või moll, siis refrääniks oooootada, ja natuke oskust laulda ka ei teeks paha). 

Siis piirasid alles jäänud noored fännid Tanja sisse, et selfisid teha ja meie vantsisime kodu poole. Karina ja Sabina olid viimased, keda silm haaras meie klassist (ja Liispet, kes ei saanud koju varem minna, sest istus ema kõrval).  Natuke arooniat ja haltuuramaiku oli ses esinemises ka, aga vähemalt osa nautis täiega (nt Valja plika). Abiks ikka :) Ja nii saigi KIK90 õppeaasta oma punkti. 

 Aga töönädalas on siis kom päeva, millest tänane näikse olevat see kõige leebem.  Majas on viis inimest ja kaks titat. Homme on selline väiksem pulm, mispuhul ma pidin suurema osa toole keldrisse tassima. Sain oma 3000 sammu ja juba tekkis lootus, et vaat, et saangi sammud kokku, aga siis ei viitsinud rohkem tatsata. Lase olla pealegi, nagunii ei võida :) Ehk siis viinamarjad on hapud ikka ka.

Tööülesanded öövahetuses:

Saali põrand. Tehtud.

WC. Ka tehtud.

Köök ja muud üldpinnad all korrusel. Tehtud.

Toolid tassitud.

Torn lukus.

Sildid tehtud - mõlemaks pulmaks.

TEGEMATA - kolm lisatekki ja punase äärega lina ja kolm patja... Teen hommikul. 

Esimene arve - sviit... ka tehtud, kuigi vist mitte nii nagu peaks. Aga eks ma õpin. Ja kui homme Renate tuleb, siis lasen näidata, et kuidas neid vigureid juurde toppida. 

Sukapükstest sain ka lahti. Pekki.

Ilm seal mere peal on tuuline, kuigi päikeseloojang oli aus.

Põlved valutavad. Kesse käskis marssida enne 8000 sammu ümber Arma ratsatalu...Aga kehakaalule mõjub hästi. Juba oma kolm kilo kergem, kui mitte rohkem. Kui lähtenumbriks on 111, siis neli. 

Homme on Käsmu kontsert, mis viib mind mu nooruse radadele kui aastal 1968 algas laulusaade nimega Horoskoop. 

Lisaks suutsin ma välja kaubelda piletid viimasele etendusele Elvas. Ja see tähendab, et pühapäevasele Arma hooaja lõpetamisele me ei jõua. Klišee, aga elu koosneb valikutest. Valikuid teeme me ikka oma väärtushinnangute järgi ja paremas äratundmises. Ainult, et mätas, millelt me vaatame, on igaühel eri kõrguses. 

Veetsin oma tubli paar tundi täna Doris Kareva luuletusi lugedes. Otsisin sobivaid tekste lõpuaktusele... Ilus oli. Ja nukker. Ja päris paljud luuleread puudutasid minemist ja surma. Ma ei mäletanud, et Kareva nii süngetes toonides kirjutab. Aga ikka oli ilus.

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde

Ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta ära,

Saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,

Tunneb su ära ja saab sinu osaks.

Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

Kleit ja sukapüksid on ikka nii naljakas riietus :). Esimesed sukapüksid sain nüüd siis ka katki tehtud. Hommikusöögiga tuli 5000 sammu. Arve tegin valesti ja viisin kassa parlanksist välja. Ühe marmiidi asemel panin kaks, hommikul ei jõudnud torni lahti teha, Renate paigutas osa sööke ka ümber, et oleks kunstipärasem... 

Õppisin seda arve tegemist toa alt - tuba - bron - bronnist registreerimine, siis kulud - arvele maksetähtaeg ja siis saada kliendile. Eks nad saavad mind kiruda ikka, et enesekindel tropp ...aga nii see õppimine ka käib.  

Rohkem muljeid tuleb pärast laupäevaööd pulmas. Siis peaks saama selle õige maitse tööst suhu.

Elame veel...tähistame kuu möödumist uuel töökohal Robin Hoodi etendusega 30. juuni 2022 kell 19.00 Kunda Lammasmäel. 

Suveseiklus

 Inimesed lähevad lolliks ikka igaüks isemoodi. Tiina oskas endale leida suvetöö. Oli selles nüüd süüdi see loetud romaan, kallinev elu ja ülejõu kasvanud hobuse ülalpidamiskulud... aga Tulivee Villa siseeluga püüan ma sel suvel siis hakkama saada. Hakatuseks on olnud selline leebem nädal - esimsel ööl olid vaid kaks inimest ja kuna saal vahatatud, siis ei saanud miskit teha. Sain kenasti magada ja elasin üle oma esimese vahetuse. Päevane jooksmine neljapäeval oli juba rohkem... esimese nelja tunniga sai 9000 sammu täis nagu nipsti. 

Nii kutid läksid torni ja mu laiskus saab kohe karistatud...Loodan, et nad seal väga hulle lollusi tegema ei hakka. Siis on mul jama majas.

Imeline päikeseloojang on akna taga ja ööbikud ja suveöö. Kui nüüd voodis ka saaks põõnutada ja seda imetleda, siis oleks kohe superluks. Aga kuna ma ei maksa, siis imetlen loojangut diivanilt hotelli fuajeest. 

Need nagad võiksid ikka alla tulla... 

Ehh, lähen ja panen lukku.. on kindlam :)  Ei olnud pahad poisid, olid head poisid . 

Natuke unine olemine on.. Aga see kombo kuust taevas, suvest, ööbikutest ja päikesetriibust merel, on võimas.

Panin nahka kaks võileiba ja kaks küpsist, Liispet käis kohvi noolimas oma peikaga.

Nii et siis suveseiklus - küsimusi on rohkem kui rubla eest, aga õnneks täna ei tulnud arveid teha... Muidugi hakkab süsteem ikka selgemaks ka saama, aga ikka on küsimusi rohkem kui rubla eest.

A. Kuidas see süsteem töötab ja miks ma ei leia valvekaameraid arvutist üles?

B. Kas taara võib fuuki panna?

C. Kas on paras aeg magama kukkuda? Kell on juba 1.23, ma suren homme saapad jalas...

D. Kas reede õhtud ongi nii vaiksed?

E. Kus on paljunduspaber?

F. Tekikottide peale panek on selline lugu, et seitsmes läks jutti juba tahtejõuga.. käed ja selg väsivad ära.

G. Väsimus teeb närviliseks. Aga suhtlemine inimestega on selline teraapiline. Kui koolis näed oma tulemusi paarikümne aasta pärast, siis siin kui tuba on korras, siis tuba on korras .

 H. Soomlase käest võtsin raha valesti ja siis ei läinud süsteemist maksmine läbi.

I. Käsitööküpsised on siin ilgelt ja patuselt head.

J. Sukapükse läheb ikka palju ja higistada saab ka . Eks näis, kas suve lõpuks on pisut parem olukord..

K. Füüsiline vastupidavus on olematu. Nagu ma seda enne poleks teadnud, aga ikka on kuidagi kurb seda igapäevaselt tõdeda.

L. Järgmisel nädalal olen tööl kolmap öösel, siis reedel ja siis laup öösel. Mulle tundub, et siis saan ma oma tuleristsed pulmadega ka kätte. Saab näha, et kas olen rohkem elus või rohkem surnud...  Miski sosistab mulle kõrva, et vist pigem surnud.  Uinuv kaunitar olen ma homme ka.. seal loomefestil.

M. Hommikusöök - klaasid, tassid, tee ja kohv.. omlett..mmm, see on vaieldamatult minu lemmik. Peekonit ka ja saab söönuks pea terveks päevaks. Siis need pudrud, vorstid, kala, salatid ja muu selline. Lapsi ei ole, siis on üks müsli. Sügavkülmas on need külmaalused... 

N. Huvitav, kuidas tegelikult seda saali põrandat pestakse? Ma püüdsin küll, aga aknaklaase ma pesema ei hakanud. Need vaja hommikul päikesega üle vaadata, et mis ja kus ja kuidas nad näpujälgi täis on.

O. Kolleegid on vastutulelikud ja sõbralikud. Õpi nagu jaksan. Ja see on kindel, mis kindel, kordamine on tarkuse ema. Asjad jäävad nii paremini meelde kui ise pusid. Aga selle soomlase selgitus, et makse võttis vastu kogemusteta tegelane, kes ka hommikusöögi ajal ringi jooksis, see ikka lõikas. Aga ma ju olen selles valdkonnas kogemusteta.. agu küülik - sibad siia ja sibad sinna.. 

P. see alkoholimajandus on ka omaette teadus - kokteilid ja klaasid ja muu selline. Et mis on valge veini klass ja mis on punase.

R. Klaasid on hell teema, ühel päeval kukkus koristades kõll kraanikaussi ja oligi kõik täis kilde. Koristad ja vannud. 

S. Kohvimasinaga hakkan juba hakkama saama, täna tegin täitsa ise piimasüsteemi puhastust, sest ta nõudis seda. Natuke peataolekut, et kust vesti tuleb ja kuhu ma ta laskma pean, aga tehtud ta sai. Masin ei mögisenud rohkem.

T. Ikkagi - kuidas käivitada maja kaamerad???? Miks ma seda ikooni üles ei leia? Kuramuse raketiteadus.

U. Vetsudes on peeglid ja kraanikausid paigutatud nii, et nagu käsi pesed, nii mökerdad peegli ka ära. Miske loll need asjad nii pani?

V. Müük ja see kaardimakse sai kõige rutem selgeks. Aga samas arve tegemine on ka loogiline, aga veel ei ole meeles kõik. 

Õ. No naljakas on olla 57 aastane neiu :), aga ju see on meie kultuuris, et ei osata kutsuda teenindajat. Ja nimesilti mul ju ka ei ole. Olen üsna eakas õpilane. Ise ka imestan, et miks ma nii tegin, aga ikka on tore. Eriti tore veel siis, kui koolist priiks saab ja enam kahe koha peal ei pea rabama...

Ä. Uskumatu, aga ujuma ei ole veel saanud. Järgmine kord peaks ööseks kaasa võtma trikoo, et siis prooviks. Vesi on kargelt jahe ja see peletab une jupiks ajaks.

Ö. Suveöö on lühike ja kui ma kohe magama ei kebi, siis ei saa ma muhvigi magada. 

Ü. Ja siis juhtub ka tuttavaid - näiteks kirjastus Argo on tulemas...

Head ööd! Naudi, kuniks saad ... siis oskad pulma teenindades öelda, et kumb versioon rohkem meeldib.. :P

Raivo Trassi viimane lavastus "Oi, velled" (05.06.2022)

Hans von Risbiter läks esivanematele järele 7. juunil 2022

 Pühapäevane kulgemine läbi varasuvise Eestimaa, mööda väikestest küladest ja käänuliste teede labürindist. Põnevad kohad - Kuninga, Naissoo, Ura, Hõbeda, Soontagana. Soontaga maalinnast olen ju kuulnud, aga ka seekord ei jagunud aega sisse põigata ja seda paika nuusutada. Siht silme ees oli Pikavere vana vallamaja. Ja seal etenduv metsavenna lugu.

Valik oli ajaloolase valik ja ma teadsin ju ette, et metsavendade elu oli karm. Lõpp ikka rohkem surm kui elu, sest tunnetati seda ummikut, kuhu metsas redutamisega jõuti. Mõni kukkus ka kinni, elas üle peksu ja kui veresüüd ei leitud, siis pääses sunnitööga Venemaa põhjarajoonides. Valida oli surma ja surma vahel. Et siis surm enese käe läbi? Surm NKVD tegelase kuuli läbi? Surm mahalaskmise läbi? Surm piinamise ja peksu läbi? Mida nad tundsid - need mehed, kes pidasid seda lõputut võitlust ilma valguseta tunneli lõpus? 

Hirmus Ants kui üks lihtne külapoiss, kes sattus elama aega, kus valikuteks polnud pidu ja sõpradega lõbus ajaveetmine, vaid rohkem ikka sõda, veel sõda ja sundvalikud, kus oma tahe ei lugenud suurt midagi. Mobilisatsioonikäsk, võõrvõimude sund, kodumaa. 

Natuke intrigeeriv oli ka koht, sest diagonaalis mööda varasuvist Eestimaad avastada ja lasta end wazel juhtida on ka elamus. Käänusliste teede lõppkoht oli vallamaja, mis kunagi ilmselt oli uhke hoone ja tähtis nii kohalikele kui ka oma suurusega andis märku valla võimalustest. Lüganusel sellist hoonet vastu panna igatahes pole. Selles hoones oli ka seda hõngu, mis etendusega kaasa kõlas. Ja mulle meeldivad sellised iseloomuga paigad. Neid on põnev avastada. Närida heeringavõileiba ja kujutella seda hoonet selles ajahetkes, mil see kohalike jaoks võimukeskuseks oli. 

Lavakujundus võimaldas nii peitumist punkrisse, kahedimensioonilist maailma kui ka vajadusel muutus punavõimu keskuseks. Istusin nurgal, kust must mööda tuhisesid näitlejad ja ma püüdsin meeleheitlikult mitte ette jääda. Aga see lähedus oli nagu märk, et kogu lugu on minu suguvõsa looga ka seotud. Metsavennad Võrumaal, vanaisa Arhangelskisse saatmine 9 aastaks, sest õele tohtis süüa anda, aga õemees enam sugulane ei olnud. Vanaisa õpetus oli, et metsas karda ikka inimest, looma pole mõtet karta. Nüüd on ta juba paarkümmend aastat mulla all ja hea kui kord aastas saab silmad peast nutetud, et mis on aeg ehk ajahambad teinud kunagise toimiva talukohaga... Ja nii ma siis aeg- ajalt juhtusin neid saapaid vaatama, mis must mööda tuhisesid ning seda nõukamehe mundrit, mida Indrek Kalda esindas ja väristasin õlgu. 

Ei saa öelda, et oleks halb või igav. Oli selline ootuspärane. Meeldis Indrek Kalda mängitud karakterite värvikus, meeldis metsavenna elu kujutamine ja lavakujundus. Natuke tooli maitse tuli suhu, aga see oli ehk ka sellest pikast kohalesõidust. Liispet sai isuga kulgeda ja siis heinamaale autot parkida. Aga ju siis ootuspärane pole see ohoo elamus. Ei kahetse, igatahes olin lainel ja sain elamuse.

Ja kui suvises olemises miskit mõelda tahad, siis on ju hea heietada, et kuidas inimesed ikka elasid üle selle muutuse - võimude vahetumise, sõja, julmuse ja armastuse. Ega armastust ju saa keelata, võib küll ehteestlaslikult kannatustele anduda, kuid elu, noorus ja vere kutse toovad armastuse ikka pinnale. Hoolimata karmidest aegadest. Hoolimata sõjast või võõrvõimust. Armastus on ikka. Iseasi palju endale lubatakse armastada. 

Hirmus Antsust on ju kirjutatud raamatki, kuid paraku pole ma seda lugenud. Ehk peaks nüüd laiendama silmaringi ja ikka lugema ajaloolase käsitluse ka läbi? 

https://ajaleht.laaneranna.ee/2022/05/06/legendaarne-metsavend-hirmus-ants-on-taas-kodukandis/ 

„ANTS: Miks alati eestlased on need, kes ootama peavad? Miks sakslased ei oota, miks venelased ei oota? Või me olemegi mingi „ootaja” rahvas? Mida me üldse ootame? Mida meil oodata on?
RICHARD: Peame ootama, et vaba maailm sellest kuuleks. Vaba maailm ei luba seda sündida. Kõik rahvad liituvad meie kaitseks… Peame lihtsalt ootama, kuni sõnum levib…“

---

„ANTS: Mehed lähevad metsa. Eestlane läheb alati metsa.
VILMA: Ma ei taha enam niimoodi elada. Mitte keegi ei taha.
ANTS: Mis meil teha on?
VILMA: Loota. Loota ja uskuda.“

/U. Lennuk „Ai, velled…“/

https://kultuur.postimees.ee/7560357/nadala-suvelavastus-ja-koidikul-siis-selgitame-kes-on-oige#_ga=2.187759528.1433181693.1657129021-1772729638.1652733597