Mängupaik Käsmu küla lõpus - andis ikka otsida ja sai mitmelt küsida, enne kui üles leidsime. Kui see oli osa etendusest, siis läks ikka täie ette. Aga sel hetkel, kui meie tulime, ei suutnud me ühtegi viita tuvastada.
Koroonatõendi kontroll keset metsa andis sürreaalsele olustikule pisut vunki juurdegi ja generaatorist tulev elekter. Metsalagendikule laotud välilava koosnes askeetlikest puhkepaikadele omasest kraamist - varjualune, laud ja pingid, puupakud ja nagu selgus ka puuoksad, mis kõik lõid matkaseltsilistele omase keskkonna keset metsa. See, et puude vahelt meri paistis, väga ei häirinud sügava metsa tunnet. Rahvas kogunes ja toolid, mis pisut kõikusid konarlikul pinnal, said säetud mugavamalt. Siis klõpsatasid helipuldid ja prožektorid ja tegelased tulid - Karismaa (Anita), Sallo (Monika) ja Veesaar (Ellen).
Mahlakas tekst ja värvikad karakterid, mida esitasid oma ala head asjatundjad mõnuga, mis nakatas ja kaasa elama pani. Tasapisi koorusid vaatajate ees kiivalt hoitud saladused ja suhted, mis aastate jooksul kujunenud, said selgemaks. Pereema ja heade suhete hoidja, kes õhkas värvikuse ja vahelduse järele oma elus, mis stabiilsuse loodud halluse põnevamaks teeks. Üksik ja töötu pensionär, kes raamatute põhjal oma seiklused kokku luuletas, et saada tähelepanud ja šokeerida oma ontlikke sõbrannasid. Edukas tegutseja, kes tõe ja õiguse eest oma töökollektiivis võitles nägemata oma lapsusi (reis Kanaaridele töökaaslasega ja viha suhte eest hoopis nooremaga).Kõige selle taga on teadmine, et tuntakse üksteist juba ammu-ammu ja teatakse nii tugevusi kui nõrkusi. Just see nõrkuste teadmine tekitab ka kiusatuse pisut soola haavadele raputada. Ja siis reageerivad kõik isemoodi - kes kinnitab endale, et kõik on ikkagi väga hästi ja koosolemine hiiglama tore, kes siunab oma nõrkust ja kaasatulemist, kes vaikse pealtvaatajana loob teravusi, et natuke nalja teha. Nahk ei ole ühtlaselt paks. See, mis teise suhtes tundub naljana ja süütu togimisena, võib enda suhtes ikkagi valus olla. Aga minu valu ja sinu valu on ikka nii, et raudselt on minu valu valusam.
Ei tulnud mõistmist, pigem ikka tõdemus, et üks hea kaklus annab värvi juurde ja siis saab hilisemate aastate puhul meenutada, et küll oli ikka lahe kohtumine. Nii nende mälestustega ju ka on, sarnased sündmused liituvad kokku ühetaolisteks ja ainult eredamad hetked jõuavad üksikutena aastate pärast tagasi. Ja mis tähtsust on siis selle, mis selle ereduse põhjustas - kas vette kukkunud veinilast, ümber läinud paat või kakluseks kasvanud sõnelus. Peaasi, et andeks antakse ja osatakse toimunut huumoriga võtta. Olen seda ju näinud, et klassid, kus olid ühtlaselt head, sulavad kokku ühetaoliseks mälestustelindiks ja alles krutskivendade meenutamine toob erksamaid toone sellesse kangasse. Tõdeda, et me oleme nii erinevad ja see teebki koosluse rikkamaks ja värvikamaks. Aga mu laps juhtis tähelepanu, et see kaikaga maha löömine oli pisut üle võlli ja läks absurdigi puhul liiale. Kui mõelda nüüd sõprade seltskonnale, siis küll. Aga iseenesest tüpaažide iseloomustamiseks sobis küll.
Odav vein ja kallis viski, imeline ilm ja suvesoe, kaasa haarav muusika, mis ergutas ja käed plaksutamise tarvis sügelema pani... Üks lisapunkt on raudselt seoses Helgi sünnipäevaga ja Vahur Kersna saatest lähtuvalt.
Ilm oli imeline,
