pühapäev, 15. august 2021

Metsas ei kuule su karjumist keegi 12.07.21

Mängupaik Käsmu küla lõpus - andis ikka otsida ja sai mitmelt küsida, enne kui üles leidsime. Kui see oli osa etendusest, siis läks ikka täie ette. Aga sel hetkel, kui meie tulime, ei suutnud me ühtegi viita tuvastada.


Koroonatõendi kontroll keset metsa andis sürreaalsele olustikule pisut vunki juurdegi ja generaatorist tulev elekter. Metsalagendikule laotud välilava koosnes askeetlikest puhkepaikadele omasest kraamist - varjualune, laud ja pingid, puupakud ja nagu selgus ka puuoksad, mis kõik lõid matkaseltsilistele omase keskkonna keset metsa. See, et puude vahelt meri paistis, väga ei häirinud sügava metsa tunnet. Rahvas kogunes ja toolid, mis pisut kõikusid konarlikul pinnal, said säetud mugavamalt. Siis klõpsatasid helipuldid ja prožektorid ja tegelased tulid - Karismaa (Anita), Sallo (Monika) ja Veesaar (Ellen). 


Mahlakas tekst ja värvikad karakterid, mida esitasid oma ala head asjatundjad mõnuga, mis nakatas ja kaasa elama pani. Tasapisi koorusid vaatajate ees kiivalt hoitud saladused ja suhted, mis aastate jooksul kujunenud, said selgemaks. Pereema ja heade suhete hoidja, kes õhkas värvikuse ja vahelduse järele oma elus, mis stabiilsuse loodud halluse põnevamaks teeks. Üksik ja töötu pensionär, kes raamatute põhjal oma seiklused kokku luuletas, et saada tähelepanud ja šokeerida oma ontlikke sõbrannasid. Edukas tegutseja, kes tõe ja õiguse eest oma töökollektiivis võitles nägemata oma lapsusi (reis Kanaaridele töökaaslasega ja viha suhte eest hoopis nooremaga).Kõige selle taga on teadmine, et tuntakse üksteist juba ammu-ammu ja teatakse nii tugevusi kui nõrkusi. Just see nõrkuste teadmine tekitab ka kiusatuse pisut soola haavadele raputada. Ja siis reageerivad kõik isemoodi - kes kinnitab endale, et kõik on ikkagi väga hästi ja koosolemine hiiglama tore, kes siunab oma nõrkust ja kaasatulemist, kes vaikse pealtvaatajana loob teravusi, et natuke nalja teha. Nahk ei ole ühtlaselt paks. See, mis teise suhtes tundub naljana ja süütu togimisena, võib enda suhtes ikkagi valus olla. Aga minu valu ja sinu valu on ikka nii, et raudselt on minu valu valusam.


Ei tulnud mõistmist, pigem ikka tõdemus, et üks hea kaklus annab värvi juurde ja siis saab hilisemate aastate puhul meenutada, et küll oli ikka lahe kohtumine. Nii nende mälestustega ju ka on, sarnased sündmused liituvad kokku ühetaolisteks ja ainult eredamad hetked jõuavad üksikutena aastate pärast tagasi. Ja mis tähtsust on siis selle, mis selle ereduse põhjustas - kas vette kukkunud veinilast, ümber läinud paat või kakluseks kasvanud sõnelus. Peaasi, et andeks antakse ja osatakse toimunut huumoriga võtta. Olen seda ju näinud, et klassid, kus olid ühtlaselt head, sulavad kokku ühetaoliseks mälestustelindiks ja alles krutskivendade meenutamine toob erksamaid toone sellesse kangasse. Tõdeda, et me oleme nii erinevad ja see teebki koosluse rikkamaks ja värvikamaks. Aga mu laps juhtis tähelepanu, et see kaikaga maha löömine oli pisut üle võlli ja läks absurdigi puhul  liiale. Kui mõelda nüüd sõprade seltskonnale, siis küll. Aga iseenesest tüpaažide iseloomustamiseks sobis küll.


Odav vein ja kallis viski, imeline ilm ja suvesoe, kaasa haarav muusika, mis ergutas ja käed plaksutamise tarvis sügelema pani... Üks lisapunkt on raudselt seoses Helgi sünnipäevaga ja Vahur Kersna saatest lähtuvalt.

 





Ilm oli imeline, 

teisipäev, 10. august 2021

Võrumaal 10.-11.08.21


 Imelikud lood selle Võrumaaga, keel on juba sõlme läinud ja murrakul on aktsent nii tugevasti man, et ei kõlba enam suud lahtigi teha kohalike seas. Aga hinges pean end ikka võrukese ja setu seguks, kelle juured seisavad tugevasti Vineki talu maade rohtukasvanud põldudes ja lagunenud hoonetes. Ja nii ma siis asusin Kubija spaast sinna müstilisse maailma, et taas tunda oma juuri. Kahtlesin ja kõhklesin, tahtsin ajastada oma olemist seal päikeseloojanguga, aga jäin hiljaks. Päike sättis oma värvidemängu mu selja taga ja mina kihutasin mööda kivist teed Luhamaa poole. Need korrad, kus ma sealt itkemata tulema olen saanud, vääriksid muidugi eraldi peatükki ning ülestähendamist mu elus ja seekord ma sain hakkama. Klomp oli kurgus, aga rohi oli nii kõrge, võsa nii kasvanud ja koht pea tundmatuseni muutunud, et nuttu ei tulnud. Kivitiilt pöördse Hino järve manu ja sealt edesi Siksäli poole ja müüda astmelist kruusatiid õks veski poole. Sika sulgu es tunne inämp äragi ja majakõne tõispool Vineki järve oll kaonu. Aig om seinä kokko lükanü.

Ma olen enne ka teadnud, et suure maailma avarus tuleb sellest , et kodune koht hakkab kuidagi kokku tõmbuma. Olin ikka uskunud, et kui veski mant künkale tõusta ja sealt üle nurme kaia, siis pet vanaimä maja paista olema. Talvel paistse korstnast suits õkva sirgjoonen üles. Aga nüid olli mõts ette kasunu ja ma pidi puulde põldu sõitma inne kui pildi är tettü sai. Aga tettü ta sai. Ma tiidse täpselt, et vanaimä õu oll suur ja avvar, aga nüüd oli ta kokko tõmbunu ja  lõhnava kummeli asemel paistus igasugust muud haina. Niidetü oll küll umbes paar nädalit tagasi, aga sisse õks sai. 

Maja oll vana ja vaivatu. Akna õks terve, aga  usse ette oli end sisse seadnü mailmatu suur nõgõs ja tuu kuulutas, et siin ei ole joba ammu kiäki käunu. Aga maja nulka oli end sisse seadnud kuusk. Selline pisemat sorti ja minust veel lühem. Ennevanasti oli seal aed ja aias post koos rauast vidinaga, mille peal vanaisa hommikul vikatit pinnis. See oli enamasti selline ärkamise muusika. Ega maja ümbre enam kõndima mahutunudki, leppisin ühe küljega ja kiikasin oma õunapuu juurde. Vanaisa istutas mu sündides (ikkagi esimene lapselaps) maja ette õunapuu. Mulle tundub, et miski peen sort see ei ole, ikka antoonovka ja hapu, aga ma leidsin sealt õunad. Niisiis on see puu nüüd 56 aastat vana ja ta parim aeg on möödas. Aga endiselt on ta küljes õun või paar rohkemgi ja mina imetlen oma puud iga kord kui sinna satun.

Lauda poole enam ei saanud. Vaarikad olid võimust võtnud. Vanasti kasvasid nad pigem kunagise aida taga, mis peitis endas imelisi aardeid, sest sinna oli kogutud mu ema ja tädide kooliaegne kola - õpikud ja vihud ja juturaamatud. Seal oli mu imedemaa. Aida kõrval kasvas ilmatu suur rabarberipuhmas, millest võetud vartest tehti kisselli ja sellist lahjemat joogi moodi rüübet. Eriti helgetel hetkedel isegi mannavahtu, mida siis kahe kokku seotud oksaga külma vee kausus vahule klohmida sai. Kus siis see mikser või muu tehnika. Elektergi tuli majja alles 1977. Mäletan pimedust ja kui nüüd oma lastele ütlen, et olen elanud elektrieelsel ajal ka, siis nad hakkavad arvama, et ole dinosauruste ajast. Mäletan petrooliumilampi ja seda tahi keeramist ja lõhna, mis põlemisest kööki immitses. Ja hilisemat elektrivoolu tugevuse kõikumist kui eespool olevates lautades oli lüpsi aeg. Isegi triikraud ei läinud soojaks, teler venis ja hõõglamp oli nagu sea silm. Aga ma unustasin mainida, et ma mäletan ka söetriikrauda ja seda, kuidas tädid pliidi alt sinna süsi koukisid. 




Mäed olid muutunud madalamaks, järveäärne kasvanud võssa ja veesilma polnud enam näha. Retk läbi sõnajala ja kõrvenõgesetihniku tuletas meelde hetkeks lapsepõlve kui olid pisike ja need ulatusid vööni. Nüüd olen täis kasvanud isend ning rohi oli rinnuni, sääred kirvendavad ja pastlad nurga taga lõhnavad niiskuse ja kõdu järele, sest rohi oli juba kastest märg. Järveni jõudmine oli tükk rasket tööd, aga ma ei andnud alla. Mis sitikad mind seal metsas puresid nii hull valusalt, jäägu saladuseks. Ehk on need vanaemale saatmata kirjade eest karistuseks või siis torked, et miks nii ammu pole käinud... kes teab? Põdrakärbseid nokin ka siiani, juustes oli neid kuus ja hetkel avastasin ühe jalutamas mu pluusi peal hotellitoas.

Tee ääres oli end sisse seadnud sirmik, kelle naabriks üksik vana kott ja metallpannal. Pildistasin uhket seent ja jätsin ta kasvama. Küllap on tal kui noorema põlve esindajal kuulata põnevaid lugusid sellelt kotalt ja eksinud pandlalt, kes oma paarkümmend aastat rohkem ilmas elu näinud kui selle suve seen.


Keegi oli vanaisa ristikupõllule kartulit pannud. Hein oli niidetud, kuid koristamata. Kukeseeni ei leidnud ja ükski inimhing ei tulnud tülitama mu ristiretke vanaisa talumaal. Kurgede huige ja ritsikate sirin saatsid mind tagasi autoni. 

Telefonist otsisin üles Jaan Kaplinski sõnadele loodud Silvi Vraidi esitatud laulu:

Allnõlva sarapikus siristab põõsalind,
pilvede imelikus, ülalt tunnistab sind.
Aeg läheb üle nõlva – minek ja vastuvõtt.
Kivi polegi kõva, lõhmus kõneleb tõtt.
Viimane lehm oli Tsilla, viimane koer oli krants.
Jalad ees üle silla, enne Iida siis Ants.
Keda veel katus varjad, mida veel pühid, luud?
Kellele küpsete marjad, lõksute kangaspuud,
Lõksute kangaspuud?
Aeg läheb üle kõige, aeg lükkab seinad koost.
Jääb vaid üks rähnihõige, pistriku kiljatus soost.
Lööb kuskil vasar lokku, kõigel on kõigega seos.
Et me jääksime kokku, lõhnav maarjahein peos.
Et jääks kuskile talu, jääks üks kindel paik
Tee ja sild ja palu, kanarbik vaikus ja vaik.
Et jääks kuskile värav – kodu mis ootab veel
neid kes kaua on ära, neid kes kaua on teel.
Neid kes kaua on teel.

Jaan Kaplinski “*** Valgus ei saagi vanaks…”


Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp


pühapäev, 1. august 2021

Hetk

 Las olla nii, kõik vaibub pikkamööda.

Jääb ainult sein ja sammaldunud maa,
kus meie teineteisest ikka mööda
veel vaatamas, mis sest, et samal maal.

Kõik kasvab kole kõrgeks, lähme ära,
kuid jalgu lahti kumbki ei saa maast
ja varju seinast, tõmmu kohvipära
jääb tassidesse nagu hingesaast.

Ja miski lõpuni vist ütlemata.
Päev tõusis-langes, vahetusid kuud.
Ja korraga polnud lauda, mida katta.
Doris Kareva