Meie kool saab 89-aastaseks
89 aastat on avatud esimeses klassis aabitsat, õpitud
korrutustabelit, maadeldud võõraste keeltega, loetud kaugete maade ja rahvaste kohta,
kirjutatud ümberjutustusi ja kirjandeid, paigutatud ajateljele Lembitu võitlusi
ehk siis Lutheri reformatsiooni, avastatud maailma nähtavaid ja nähtamatuid
saladusi, õpitud laule, mis teevad rinna rõõmsaks, ja arendatud keha, et olla
ikka traksis ja tugevad. See aastast aastasse kulgev rutiin on kui aastaaegade
vaheldumine, mis annab kindlustunde maailma püsimise kohta.
Mis on kool? Kes kujundavad kooli näo? Mis on see, mis teeb
ühe kooli erilisemaks kui teise? Kuidas koolid sünnivad ja miks nad surevad?
Kuidas koolimälestused minevikutolmu alla mattuvad? Kelle oma on kool?
Küsisin noortelt – mis on kool? Õpilase teine kodu? Haridusasutus?
Teadmiste tempel? Kogukonna süda? Ühiskonna minimudel? Ometigi ei anna need
definitsioonid edasi kõike seda, mis koolist kooli teevad. Üks on kindel,
koolil on oma reeglid, oma süsteem, kool ühiskonna osana on pidevas muutumises
ja need muutused ei pruugi meile alati rõõmu teha. Uuendustega on vaja harjuda,
teist moodi tegemine on alati natuke või palju eneseületust, õppimine on pidev muutumine.
Kui muu ei muutu, siis aastatega kasvab jalanumber ja koolikoti raskus,
loetavate raamatute paksus ja õpetajate ootused iseseisvale toimetulekule. Me
oleme kooliga seotud erinevaid kanaleid kaudu – õpilastena, õpetajatena,
lastevanematena, töötajatena, aga ka maksumaksjatena ehk siis annetajatena/ekspertidena
panustajatena.
Enamik noori seostas kooli kohaga. Kool on koht, kus
õpitakse, saab targaks ja toimub palju põnevat, koht, kus on su sõbrad ja
klassikaaslased, paik, kus saad tasuta süüa ja vahel ka koht, kus tuleb käia
kuigi väga ei taha. Seega noorte jaoks on kool eelkõige garderoob, klassid, kus
õppetöö toimub, söökla ja sealt tulevad lõhnad, võimla, ujula, koridorid ja
seal olevad pingid, kus istuda sõpradega kõrvuti. Minu ajal ei olnud neid
pinke, oli kohustus ringiratast jalutada. Seda valvas korrapidaja – õpetaja
ning ma mäletan seda kui üht väga tüütut vahetunni osa. Sarnast jalutamist
korrustel on ka Kiviõli 1. Keskkooli seinad näinud. Aga ajad muutuvad.
Jalutamise asemel on õpilaste vaba aja sisustajaks saanud telefon, mängud ja
muusikavideod. Harva näen keksumängu või lauamängu. Telefonis mängimisest on
saanud omaette teadus. Minu noorepõlves saatsime üksteisele tunni ajal kirju,
seda kommet enam ei tunta. Nüüd saadetakse kirjade asemel sõnumeid Messingeris
või Whatsappis, Twitteris või Instagramis. Nii et osalt on koht nimega kool
liikunud internetti, tuleb tunnistada. Aga ometi ei seostata Classroomi või Stuudiumi
kooli kui kohaga. Ma ei leidnud ühtegi kooli kohta käivat vastust, mis oleks
öelnud, et kool on see tüütute ülesannetega keskkond, kus õpetajad saavad
kellaajalise täpsusega tööde esitamist jälgida. Kool on ikka koht, kus on
õpilased ja õpetajad füüsiliselt kohal.
Küsisin täna oma noortelt, kas nad teavad meie kooli „dinosauruseid“
– õpetajaid, kes koolis töötanud kümneid aastaid „enne nende aega“. Sain
vastuseks hulga nimesid, kes nende õpetajatena figureerinud, kuid Nõuka-aegseid
õpetajaid nende seas ei olnud. Ja seegi on aja ning muutuste märk. Õpetajad
elavad ikka oma õpilaste mälestustes. Kui isiklik mälestus puudub, elab mõnda
aega legend ning siis see hääbub kusagile koolimälestuste riiulile paksu
tolmukihi alla. Ja ometigi on kooli ajalugu täis põnevaid isiksusi, kelle nimi
vanematele vilistlastele emotsiooniväreluse näole toob. Raie või Roose,
Klauksid või siis Olle, Sander või Nurk või siis Eiert või Kuusmik. Ega minugi
mälu üle kõigi kümnendite ulatu, aga nimed jäävad meelde, kui nendega seonduvad
lood. Neid lugusid oleme püüdnud talletada kooli ajaloost kõnelevatesse
raamatutesse. Aga kui palju lugusid veel kuskil mälusoppides ootab, ei oska
öelda. Tahaks loota, et palju. Ja eks neid tule ju ka iga aastaga juurde.
Näiteks, kuidas ma Euroscolale sõidu
kuupäevad sassi ajasin ja siis tuli õpilastel end lennukile minekuks valmis
panna lausa tundidega , kui mitte öelda minutitega. Esimesel hetkel on olukord talumatult
piinlik, kohutav või hirmutav, et meenutamine teeb haiget. Aga ometigi oskab
sõber aeg ikka juhtunu heledamatesse
toonidesse rüütada ja mälestusena helgemasse poolde paigutada. Kindlasti on igaühel mälestusi kasinalt tehtud
kontrolltöödest või meenuvad klassi sisenaljad, millest teised ei pidanudki aru
saama. Eks ma õpetajana olen püüdnud laste ütlemisi-kirjutamisi koguda, aga
viimasel ajal on moes rohkem see, et pigem jäetakse ütlemata-kirjutamata ja Google’i
tõlkevead nii põnevad ei ole, et neid tahaks koguda.
Meie kool saab 89-aastaseks.
Ainus mu tutvusringkonnas olev sama vana inimene on vanaema Salme. Ta on üle
elanud II maailmasõja, okupatsioonivõimude vahetumise, usina
kommunismiehitamise ja taasiseseisvumise eufooria. Ta on minu jaoks side ajaloo
ja elu vahel, sest suurt osa sellest, mida ma koolis õpetan, on ta ise näinud.
Näinud rõõmu ja tundnud kurbust, murdnud kõvasti tööd teha ja ometi säilitanud
optimistliku meele, oskuse nalja visata ja huvi maailma elu vastu. Eks kajastu
kooli 89 aastaski kõik see, mida pöördelisteks sündmusteks lugeda. Ja seda on
palju. Tasub võtta hetk, et käidud teele tagasi vaadata ning mõtestada, mis see
kool siis ikkagi on.
„Aga jah, väärt ajad ja väärt klass oli meil! Kõik õpetajad
olid ägedad sellistena, nagu nad olid!“ Kuni mu õpilased nii kirjutavad, tahan
olla õpetaja Kiviõli 1. Keskkoolis. Kuni kestavad linnalegendid Kilumetsa
kontrolltöödest, olen osa ajaloost. Kuni inimesed siin paepealsel rannaribal
leiavad koos elamisest kasu ja mõtet, kestab kool ning haridus on valgus.
Tiina Kilumets, Kiviõli 1. Keskkoolis õpetajana töötanud
aastast 1997
