Mu kaks kassi leiavad, et on ülimalt tervitatav kui ma oma pesa nendega jagan ja laiutavad nüüd mu asemel.
Oli imeline päev, lõpuks ometi sain magada kuni jaksasin ja vaadata netflixi. Ja kuulata oma sisikonda ning valutada selga. See oli päris naljakas, kuidas ma neid sokke jalga pusisin ja ei saanudki. Nii et päeva saavutuseks tuleb lugeda sokkide jalga saamine pärast ujumist. Eks see selg ole mul nadivõitu ja viletsavõitu ja veel mõni võit peale. Aga hull valus oli. Ja istuda ei saanud ning seistes väsis ruttu ja siis see riiete vahetamine... Aga külm vesi aitas ja juba on sutsukese parem. Loodan, et homse ujumise juures tuleb veel raasike paremust juurde ja siis laseb juba elada.
Tahaks midagi aasta kokkuvõtteks kribada, aga head mõtted on täiskuu taga peidus ja ei ilmuta end nii lihtsalt. Lihtsam on rääkida täiskuu külmast valgusest väreleval merel, kitsepaarist teeservas heina nosimas, roosadest triipudest taevas kui ma ujuma tatsasin, õnnelikust lapsest GPA kaska peas, ligi tuhandest positiivsest koroonaproovist, vaarikaõllest kapinurgas homse sauna tarvis, Lexy pehmetest mokkadest ja musist, millega ta porgandi ära teenis... kõik kokku on aasta eelviimane päev. Vaikne ja rahulik, argine ja mõtlik. Elad oma mullis, ehitad seinad ümber, et kusagil kaugel kirvendav kriis kätte ei saaks.
Oled tarbija rohkem kui looja, sest see on lihtsam. Ja ei ole endaga rahul, sest loomisealge sügeleb ikka. Aga laiskus ja mugavus ei lase nii lihtsalt lahti. Mäletad, tervelt kaks kuud (või ka kuu) sain selle planguga hakkama, aga siis vajus jälle ära. Ja nii otsid õigustusi lükata tegemine homsesse, ülehomsesse, mul on ju õigus olla väsinud, tahan puhata ja siis olen valmis... valmis milleks? Kuidagi iseenesest olen hakanud rohkem meenutama ja meelde tuletama. Ma võin ju arvata, et selle taga on uute elamuste kasinus, aga midagi ju ikka toimub.
Rakvere Vallimäe tuledemäng Arsise kellamuusika saatel - suht tõsine ja vajas keskendumist, mida aga tuuline õhtupoolik ei pakkunud. Sestap jäid muljed kasinaks. Palju sinist, geomeetrilised mustrid ja kellade kaja. Aga oli ka punast ja rohelist, oli värvegi viimastes lugudes. Ma polnud sellel uuel Vallimäel käinud ja nii ma siis uudistasin ka uut vabaõhukontsertide paika linnuse taga. Uhke ja põnev. Oleksin tahtnud rohkem kuulata, aga keeruline oli end välja lülitada tuulest ja laste saginast. Ja see oli kogu jõulukuu suurim elamus väikeste rõõmude ja murede keskel. Preemiat meile see jõul ei antud. On Lammasmäe keskuse pidu, aga sinna ma ei lähe. Lihtsalt on kolmapäev ja need kuuluvad Lexyle. Või peaks ütlema Madisele? :)
Jakob tuli sellel aastal meie peresse - 1.oktoober 2020. Ja mured.
Ja ma võitsin jälle köögirätikud :). Ühe komplekti kinkisin Madlile.
Sehkendused ja rööprähklemine, töö ja veel tööd, kaks koroonalainet ja hull sõnadega andmine poliitikute poolt, abielureferendumi tsirkus ja Repsi tagasiastumine, Liispeti koolilõpetamine ja stipendium, teine koht poniklassi kestvusratsutamises, hobune Lexy ja sadamed asjad, mida tal kõike vaja on...Oo, ja koroonavaktsiin, maskivastased ja maskipooldajad, desovahend ja lõhenevad küüned. Ja uus kasvuhoone ja mitut sorti piparmünti kastides. Ja melissi. Ja nüüd on mul kindad, millega ujuda.
Uus direktor ja saaga lõpp. Anu ja tema paberimajandus, instruktsioonid, koosolekud, juhendid, lõimingukoordinaator, klasside süsteem, virtuaalne esmaspäevahommik, kolmapäevased koosolekud ja reedesed memod...Ja siis oli veel tasemete hindamist - ja ega meiegi kõrgemale küüni kui hõbe. Kui ma selle kord tehtud saan...
Ja siis fopaad - kuidas ma oskasin selle kuupäeva puussee panna ja siis hinnetega ämbrisse astuda ja siis ... nojah, eks ma siiani põen oma saamatusi. Jäid lõpetamata Erasmused, jäid tegemata tunnikava, jäi koostamata enesehindamine... Ja Anu vastumeelsus ettevõtliku kooli osas...
Ja siis see klassidraama - et ei anta ja siis ikka anti.
Ja esinemine Tulivees "Elu rikkusest maal". Ja Von Taube restorani söök meeldis mulle. Ja Strasbourg ja Pariis ja Braga ja Madriid.
Kuidagi tuim on see aasta olnud. Või lihtsalt see eraldatus teeb tuimaks? Aga ma pole ikka nii hullult eraldi olnud - ikka on saanud ratsutamas käia ja mere ääres ja koeraga möllata metsas ja kukeseeni ämbrite kaupa koju tassida. Ikka nii, et valuvaigisti sisse ja metsa :). Ja mustikad ka. Ja ometigi on miskit olulist puudu. Marje entusiasm ja energia ei puuduta meid enam. Märtsis saab juba kaks aastat... Ja ikka nutan ma teda taga... vaikselt ja järjekindlalt. Aga ma pole teda unes näinud nagu Helve. Ma ei näe üldse eriti unesid, mida pärast meenutada. Aga lusti ei ole. Seda ülevoolavat rõõmu, mis paneks kõik su ümber helisema, seda tahet tegutseda... Liepajas me ju käisime, Karosta oli selle vangla nimi. Ja naersime, et pisarad jooksid, mängisime lehma ja ujusime soojas merevees....Kolasime mööda poode. Isegi kiiruskaamera trahvi leidsime üles :). 40 euri ... see pidi siis olema , et 90-ga sõitsime 70 alas.
Ehh, mis sa ikka virised, tegelikult on olnud uhke aasta - saanud nutta ja naerda, saanud tööd rügada ja puhata, saanud metsas olla ja meres ujuda... Elumere lainetel kiikuda. Üles ja alla. Ja pead olema tugev kui tahaks olla nõrk...
Ja siis see vana laul, mida ehk juba mitukümmend aastat pole kuulnud...
