Kolmas nädal karantiinis

Kolmas nädal ja väike tüdimus hakkab sellest jamast saama. Elu päev korraga on ikka suht nõme... peale selle, et mõnus on hommikuti pisut kauem põõnata, muid suuri mõnusid ei ole avastanud :). Uudised on koroonast, pressikonverentsid, meeldetuletused ja naljad hakkavad ära tüütama, väljas on juba ilus, kuid nautida seda väga ei saa. Tuleb hoida distantsi. Kauplusesse peaks saama vastavalt kaupluse ruutmeetritele - igale sisse lubatud kliendile on ette nähtud 4 m2. Pole Püssi poes käinud, aga Kundas küll.
Surmade arv on jõudnud sellise kuradistosina piirile. Haigestunuid ja testituid on kuskil 1000 ringis. Mõni päev rohkem, mõni jälle vähem. Spordiuudised on kadunud, majandus on hangunud - otsitakse võimalusi, kuidas teenida oma igapäevast leiba. Räägitakse nüüd siis kahest kriisist - tervishoiukriisist ja majanduskriisist, Tallinnast ei läinud mõnel päeval ühtegi lennukit. Ainult Hiinast tulevad maskid olid justkui imeasi, mis lennujaamast telekaamerate pilgu all abivajajateni transporditi. Kõik on kaasatud - osa ennustajaid on seisukohal, et jama lõpeb aprilli lõpuks, teised räägivad raskuste kestmisest. Kuidagi tilguvad läbi teated, et Hiinas on uuesti haigestunud inimesed, kes kord juba viiruse läbi põdenud. tegelikult ei tea enam mida uskuda ja mida mitte.
Sain hakkama - mõne asjaga paremini ja mõne asjaga kehvemini. Hästi on selle kevadega ja ujumisega ja hobusega ja sain suu ka kinni peetud. Nädalaga läks 5 kilo ja see on päris palju. Täna sain isegi rattaselga ja sellise 5 km tiiru tehtud. Peaks homme ka tegema. Et siis istmik harjub ja saab pisu pikemaid distantse kimada.
Hambaga on hana - luu lükkas kruvi välja ja ma ei tea, mida selle olukorraga peale hakata. Kulukas lõbu igal juhul.
Peterburi reisi panime ka pausile ja pühapäeval veetsin mitu tundi raha tagasi kandes. Jäi veel Taimo 50, siis peaks olema kõik.
Tüdimus hakkab kallale kippuma. Püssis on ka ajakirjanduse andmetel nüüd oma koroonatõbine ette näidata.
Liispet on avastanud muhvinite tegemise - ja kuna talle endale maitsevad, siis portsu kaupa ta neid siin teeb. Vaarikatega, šokolaadiga jne.
Airi ütles, et tal kõik sahtlid korda tehtud, mina ei ole nendeni veel jõudnud. Ja usun, et ei jõua ka. Laiskus. Parem juba loen  Rasputini raamatut.
Palmipuudepüha oli suht soe - auto kraadiklaas näitas 7 kraadi, teeveeres rõõmustavad silma paiselehed, metsade alla sigineb grillijaid ja tšillijaid.
Salme helistas ja ma peaks homme talle ka helistama - isa Müür alustas Võsu hooaega ja nii ta seal kodus passib. Teeb pelmeene ja igavleb. Pakuks Osolini raamatut? Äkki tahab lugeda. Nii me siis oma mõtete soustis liguneme... kes kuidas oskab. Kes kardab rohkem, kes vähem. Kes püsib kodus ja kes otsib võimalusi teenimiseks.
Sain koolist ruuteri ja nüüd ei ole netikatkestusi enam olnud. Reedel siis käisin koolimajas ja tõin oma materjalid koju. Mitte et ma neid oleks suurt lapanud ja töid parandanud. Aga eks ma ükskord pean ikka hakkama, et 12. klassi hinded 17. aprilliks välja saaksid. Haridusministeerium soovitab meil mitte hinnata ja kirjutada hinnanguid. Manitsetakse piiri pidama mahu õppeülesannete mahu osas. Lapsed on ka tüdinud.

Analüütikud kaevavad süüdlasi ja uurivad kriisi mõju poliitikale: Ungari on paha poiss, Hiina ja Venemaa, USa ja Trumpi saamatus; ainult eesti geopoliitiline asukoht ei ole muutunud. Ikka on Venemaa meie naaber..Ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate pöördumine Repsi kriisiaegse võimuhaaramise vastu; kartus demokraatia püsimajäämise üle,

Ülekanded ooperist ja muuseumides tuuride avalik vaatamine (ERM; Narva muuseum jne), filmid teles ja laenutuses; kodukontserdid ja muu selline tehnoloogial põhinev on ka hoo sisse saanud.

Palgapäev oli - sain Lexy kuurendi makstud :) ja nüüd hoian hoolega kokku, et miski varu suveks tekitada. Äkki ikka tuleb Liispetil ka lõpuaktus ja mis siis selga ehk jalga panna.  Noh ja nii see eluke siin veereb. Elu on lill ja rattaga sai sõita juba ka kinnasteta.

Tuleb tunnistada , et see erk valguse ja varjude mäng, mis Rutja metsades ja teedel on, on kaunis... Nii kevadel kui suvel, sügisel või siis talvel. Aga üks tuulepealne maa on see kant küll.

PS Emmal pidi parem olema.

Emma

Et tänane mälupilt on Emma - muidu selline rahulik ja pisut tuim hobu, kreemikalt pruunipoolne, vanust vist juba 22. Seal ta seisis, keel limpsis kuivavaid mokkasid ja jalad tuterdasid sest jõudu ei olnud. Miks see vanaks saamine nii raske peab olema? Või siis vanaks olemine?
Juba kolmapäeval oli juttu, et ta on haige ja vist jõudmas oma elu lõppu. Allergia ja ei söö ega joo... siiani usinalt lapsi vedanud hobu on lootusetult haige ja mina ei jaksanud vaadata. Niiiiiii kurb, et nutt tuli peale ja praegu ka tuleb. See on äraütlemata julm vaatepilt - haige loom. Tahaks aidata anda oma viimase särgi, aga ei oska. Ja siis ta seisis, selg nõgusaks kulunud sadulast, nõrk ja armetu - suuremat sorti poni - tõult eesti ratsaponi, keset oma karja ja samas  niiiiii üksi. Küllap on hobustel oma paradiis... väravad sinna on juba paotunud. Ja ikka on kurb.

  

Lexy oli tallis ainuke ja ma pole teda ammu nii rahutuna näinud. Kiikas üle piirete ja häälitses ja sai siis Liispeti käest tõreleda, et mis tal viga on. Uskumatu - kaaslased on nii olulised. Ja eks sama ole ka inimeste maailmas. Meie ka vajame suhtlemist ning selle surumine videosse, internetti, telefoni... ei ole ikka see, kui su kõrval on keegi. See eraldatus hakkab ajudele. Et mitte rohkem öelda. 

Loed ja kümbled oma mõtete soustis. Kersna teeb saadet, mis peaks kokku võtma elu. Ta on minust kolm aastat vanem. Kuidagi hakkab kohale jõudma tõsiasi, et oled jõudmas aega, mil sinu elu ei tundu enam lõputu ja laristamise asemel peaks hakkama asju sorteerima - mis on mõttekas ja mis ajaraisk. Ja nüüd siis miljoni dollari küsimus - mis on mõttekas? Helistada emale ja oma lastele, silitada kassi ja mängida koeraga, vaadata Lexy suurtesse silmadesse, koristada lõpuks ometi tuba ja lugeda raamatud, et teispoolsuses oskaks ka intelligentset juttu ajada (seal vaimude seas on ikka hullult suurmehi ees ju!). 

Joont ehk veel alla ei tõmbaks, pigem sätiks paika prioriteedid ning jõujooned. Saad ju aru küll, et kummardamisega on raskusi ja aiapraost miskipärast läbi ei mahu. Et enam ei jaksa 16 tundi tööd teha (ja ei taha ka), sest maailmas on ikka veel palju uurimisväärset. 

Lugesin Imbi Paju raamatu läbi. Ajalooteadvus ja ajalooline mälu - mille alusel me seda konstrueerime, mis on see side eelmiste põlvkondadega, mis on vaja edasi anda, et ühine mälupilt oleks adekvaatne ja kannaks edasi väärtused. Kas me oskame aru saada oma vanemate põlvkonnast ja siis vanavanemate omast? Kelle vastutada see kõik on? Ühiskond, pere, kool, kogukond? Hirm on ka, et meie vabadus kuskile ootele pannakse ja siis hakkame jälle haukuma nii palju kui lubatakse. See on see viide inimõiguste peatamise kohta. Vaikselt tehti see ära nagu ka otsus hiigellaen võtta. Kui kriis kestab niti-natuke, siis ehk saame üle, aga kui see vindub nagu praegu loksudes ühest ilma servast teise, siis ei jagu ju sest rahast pisikese Eesti majanduse püstihoidmiseks. Mis siis saab? Mis siis saab? Mis siis saab? Ei hakka kergem Ratase manitsusest kodus püsida ega statistilistest numbritest, kus Itaalia, USA ja Hispaania võistlevad ühes päevas surnute edetabeli esikoha pärast.

Kui palju inimene oma elu jooksul muutub? 

Kas see kriis saab maikuuks läbi? 

Kuidas küll täna ilm vaheldub - lumest ja tormist päikese ja sellise pilvealuse halluseni. Talv jäi taeva, kuid suudab ikka puistata lund harvade suurte räitsmetena. Nagu mälestus saabumata talvest.