Marje

In memoriam 21.05.1954-17.03.2019

Marje ja tema imeliselt meid kokku liimiv kooslus
Marje ja orgunnimine
Marje ja abistamine
Marje ja lihapirukad
Marje ja lapsed
Marje ja tantsulust
Marje ja Ruudi
Marje ja tema tohutu tutvusringkond
Marje ja tema kõrgusekartus
Marje ja meie lehma mängimine
Marje ja meie uusaasta algused
Marje ja tema rikkalikud põnevad sünnipäevalauad
Marje ja katsetamine
Marje ja kardinad
Marje ja muusika (näiteks Naised köögis)
Marje ja sallid
Marje ja huumor
Marje ja nakatav naer
Marje ja Liispet kui tema ristilaps
Marje ja õpetaja, sõber,kolleeg, kaaslane
Marje ja töö (et siis see eriline töökus)
Marje ja hakkamine (ikka saab - aww, Marje, kui sa Otti seal üleval kohtad, siis tervised)
Marje ja praekartulid, pannkoogid, sült, kruubipuder
Marje ja meie verivorstid
Marje ja meie suvine reis (mäletad, kuidas sa olid solvunud, et Naissaare reis sinuta tuli ja ega saa salata, ma tundsin sust puudust)
Marje ja vanaemaks olemine (kuidas sa närveerisid kui Teele esimest last sünnitama läks, Siima ja Johan - teil on head geenid)
Marje ja numbrimaagia (Siimu sünnipäev, Marje sünnipäev, Maarika surmapäev ja alailma sinna kanti sattuv muuseumiöö)
Marje ja pereklubi
Marje ja naljad (et kuidas sa meie abieluvoodi juurde meid äratama tulid, et ratast kätte saada)
Marje ja Kristi
Marje ja suvised laagerdamised Kauksis
Marje ja Mari sünnipäev sotside suvepäevadel
Marje ja Võsu
Marje ja meie reisid Itaaliasse ning Soome
Marje ja vahel ka okkaline olek (eriti ärritatavate asjade peale)
Marje ja eesti keele õpetamine (Mallele ikka vene keele ka)
Marje ja Arno
Marje ja meie vabariigi aastapäevad
Marje ja Salme
Marje ja klassikaaslased
Marje ja ...meie pigine pink, saun ehk siis niisama küllatulek, ikka jagus sul energiat pärast tööd mitte diivanile lösutama jääda, vaid midagi ette võtta).
Marje ja raamatud
Marje ja Eesti Naine
Marje ja tule-ma-kallistan-sind
Marje ja Pariis (seiklused arstidega ja muud jamad), Peterburg, Holland
Marje ja meie uusaastakingitused (seekord oli siis seep ja väike pudelike saunaessensiga, teades ennast - ega ma seda raatsi nüüd lahtigi teha),
Marje ja jagamine - enda jagamine, oma soojuse jagamine, oma mõtete jagamine, oma rõõmude jagamine ja murede peitmine
Marje ja ülikool (logopeed? eripedagoogika?)
Marje ja tema suhtlemisoskus (oli ehk üsna vähe neid, kellega ta kontakti poleks saanud)
Marje ja imeline oskus õigesti teha (hullult kadestan)
Marje ja see kuuriukse sulgemise lugu ja need pundunud sõrmed
Marje ja siis Evi ja Antsu pulmas nende vahel magamise lugu
Marje ja Duncan
Marje ja tema kassitalumatus :)
Marje ja Leo erilised suhted
Marje ja ...


Kuidas on esimene päev inglina? Kas Kassandra on ka kuskil seal? Ja Ott? Ja teised su lähedased, kellest ma ehk piisavalt ei tea.
Küllap ma veel nutan haledast meelest, et sa nii vara pidid minema seda pilvepealset elu edendama, aga kui sa nii otsustasid, Jumal Sinuga. Suur tüdruk juba :).

Sinu eluloo sisukas säsi

Tunglana põleb mu ees

Sinu tõtakas jooksusamm

Järsku peatus

lagunes laiali pudenes koost

tuumakas teguderohke päev.

Taevaste tähtede taha varju

Valu eest põgenes hing

Vaikus vallutas naeru

Kaelas leina kägistav ling

Sätin ritta sõnu

Aga mõte põgeneb peost

Anna andeks me argised võlad.

Võta vastu taevane arm.

Tule tuulena tagasi koju,

Paita palgeid ja kallista meid.
Pealtpoolt pilvi paistab alati päike
säravad tähed ja leebem on lein.

Küllap need pisarad kuivavad kord

Küllap valust saab mälestus hell

Küllap tasun ka võla ja kirjutan

Küllap tuleb ka selleks aeg.

Küllap peatun ja enam ei kiirusta

Küllap aru saan hetkest ja olevast

Küllap lepin ja enam ei muretse

Küllap kohtume kusagil taas

Ehh, emakeele aasta ja heast inimesest tulebki palju kirjutada. 

Thasose saar

Peaingel Michaeli klooster (The Monastery of Archangel Michael in Thassos)

Et siis kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei saanud hakatuseks aru kloostri erilisusest ja tähtsusest ning meie võõrustaja Anastassia vastumeelsusest selle koha vastu. Aga ma eriti ei pingutanud ka, lasin oma meeled valla, olin uudishimulik ja püüdsin olla normaalne turist - vaadata ära kõik, mis võimalik, et siis pärast oma mälestusi harutadases selekteerida - jätta meelde või siis mitte...

Tegemist on uhke kloostriga, mis argise maailma saginast eraldatud paksu müüriga, rajatud uhkele kaljule ning omab miljoni dollari vaadet Egeuse merele. Esimene tsirkuse osa oli seotud seelikutega, st kloostrieeskirjad näevad ette külastajtele riietuskoodi - soorollidest lähtuvalt. Ajasin siis seeliku pükste peale ja tuletasin meelde venekeelset väljendit, et võõrasse kloostrisse oma reeglitega pole ilus ronida. Seksistlik nõue - kui Anastassiat tsiteerida, aga mis siis. Ma ei lase end sellest häirida. Klooster on kuulus oma imettegeva eseme - Kristuse ristilöömisest pärit naela tükikesega, mida siis lihavõttepühade teisel pühal pidulikult külast kloostrisse pidulikus rongkäigus tassitakse. Kreeka turismisaidid mainivad nunnade erilist külalislahkust.

Päike paistis kevadiselt eredalt, seltskond oli tore, sees oli püha ikonostaas, mida Ivan mulle tutvustada püüdis, aga suurt meelde ei jäänud. Tema on katoliku usuga rohkem sina peal. Pimedas oli seda naelatükki suht keeruline leida, aga miskit seal poolhämaras klaasi all oli... :). Mind köitsid rohkem sidrunid puudel, päikse sillerdamas Egeuse mere tüünel pinnal, vaikus ja rahu, mis kohas valitses. Klooster on muust maailmast eraldatud koht, nii ma õpetan koolis. Ja nii oligi, selles maailmas valitses hoopis teistsugune filosoofia ja elutempo, seda oli isegi 20 min kohalviibimise ajal tunda. Kahju, et pildistamine keelatud oli. Aga telefoniga mõni klõps ikka sai :).

 

Päeva parim osa oli muidugi ujumine, aga enne kui ujuma sain, tuli läbida järjekordne arheoloogiline sait. Neid on kreeklastel vist küll tull per person ja külalised peavad kõik ära nägema. Meeleolu peaks kajastuma kõigilt neid piltidelt, ma ei osanud selektsiooni teha... Otsustusvõimetu mina, nagu alati.

Peatus külas nimega Panagia. Tüüpiline Põhja-Makedoonia küla, majade katused kaetud kiviplaatide või puuplaatidega.Kitsukesed tänavad viivad mäejalamile ja sealt edasi on võimalik ronida läbi männimetsade Thassose mäele. Küla läbistavad mitmed ojad, mis toovad vee mägedet rannikule. Külas asub Neitsi Maarja kirik ja külake ise asub 300 m kõrgemal merepinnast. Kunagi piraatide kartuses metsade sügavikku peitunud kirik on u 300 aastat vana.

Kuna oli tulemas valimised, siis erilise kontrasti moodustas vaikse külakesega mööda selle tänavaid vuranud päevi näinud mögafonidega auto, mis kõrvulukustavalt poliitilist reaalsust sellesse laupäevahommikusse surus. Isegi pilt valimistest on pildile jäänud :).

Peatusime ühes väikeses külakeses, et juua kohvi ja olla niisama - vabalt ja rivitult, nautides elu. Kohvikud oli laupäeva hommikul kinni, aga haistes võimalust teenida, siiski üks avanes. Imeväike - vaid nelja lauaga ja meie suur seltskond mahtus sinna vaevu kõik ära. Kohalikud mehed suruti nurka akna alla. Jõime kohvi ja kõrvale pakuti lukumi kreeka varianti, roosimaitselist. No ütleme, et maitse üle ei vaielda. Kohv oli kreeka kohv, mida tuntakse ka türgi kohvi nime all. Ehk siis imepeeneks jahvatatud ja kuum vesi peale, siis lastakse tõusta keemiseni ja surts külma vett ehmatab puru alla. Lihtne.

Huvitav kui mitmed sajad tuhanded jalad on tallanud seda teed alates selle ehitamisest peale? Roomlased olid ikka imelised teedeehitajad ja muistne marmori kaevandamise asula oli lausa püsti asetatud marmorplaatidega teedega sillutatud. Jalutasime meiegi nendel radadel, imetlesime vaateid, varemeid, merd, kaevandusi, esimesi kevadlilli ja muistsete inimeste töökust, mis oli kõik selle siin loonud.

Kuidas marmor maa sisse sai? Kõige tuntum ja hinnatum moondekivim on kindlasti marmor (kreeka keeles tähendab marmoros hiilgavat).

Marmor koosneb mineraal kaltsiidist või mineraal dolomiidist nagu settekivimid lubjakivi või dolokivi. Marmor on tekkinud nende kivimite moondel. Teiste kivimite hulgas teeb marmori eriliseks valguse läbikumavus pinnal.

See talv läbi ujumist külmas meres sai tasutud võimaluse läbi kevadises vahemeres olla.. kohe isuga ja kui ma poleks tundnud süümepiinu kaaslaste igavlemise tõttu, siis ma oleks ilmselt veel ja veel ja veel ....mõnulenud karges merevees keset sillaredavat päikest sini-sinises Vahemeres. Seda ei oska kirjeldada, seda peab kogema. Aliki oli koha nimi.

Saare pindala on 379 km². Saar on mägine, suurim kõrgus 1203 meetrit.

Saare keskasula ja suurim linn on Thásos ehk Liménas Thásou. See asub saare põhjarannikul Kreeka mandriosa vastas umbes 10 km kaugusel Keramotíst.

Thasose saar on roheline - oliivisalud vahelduvad männi, seedri, kuuse ja metsviigipuude saludega. Kulgesime mööda rannikut ja nautisime vaadet bussi aknast. 

Tavaline sütel röstitud sai, millele oliivõli peale niristatud, maitses imeliselt. Ja ma vist pole aasta jooksul nii palju saia söönud, kui sel reisil olles.

Tsipuro pidi olema eriti hea kala juurde ja siis vupsas üks nendest pisikestest sardiinidest mu joogiklaasi. Nalja kui palju.

See sööming oli ikka miskit võimsat - mereannid alates krevettidest ja kalmaaridest kuni vähini välja, salatid ja jook... missugune pidu! Ainult kreeklased oskavad nii uhkeste oma külalisi kostitada.

Loojang oli imeline, istusime praami välitekil ja nautisime kevadet. Mõtlesin Marjele ja poetasin pisara. Tundsin kahju, et ma ei saanud seda tunnet temaga jagada, et kuna ta polnud enam vastanud, siis pidi olema miskit kehvasti. Millal me õpime lugema märke, et imeilus on tihti seotud sellise keerulise ja kurva olukorraga? Enamasti on tagantjäreletarkus... aga see enam ei loe. Ma püüdsin meeleheitlikult saata talle kirsiõisi ja magnoogiaõisi. kirsiõied sain pildile püütud, aga magnooliaõisi ei jõudnud... Aga siis ma veel ei teadnud, et see on ta viimane loojang enne igavikku. 

Meie Anastassia :)