Lugeda või mitte lugeda?

 

Lugeda või mitte lugeda?

Ma olen raamatuusku. Isa pööras. Mäletan, et kooliajal oli teler rikkis ja sestap visuaalse vaatamise asemel neelasin raamatuid.  Just neelasin, sest minu jaoks oli  kõige hullem kui kohustusliku kirjanduse vastamine takerdus selle taha, et suur osa klassist polnud raamatut lugenud. Mäletan vaevlemist Fausti juures ja ka Shakespeare´i Hamlet tekitas oma luulevormiga peavalu. Aga lemmikraamatud olid ikka sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“ . Muinasjutud ka meeldisid. Kusagil luku taga oli ka koomiks „Piilupart Donald ja teised“, seda anti vaatamiseks kui vanemad juures olid. Peamiselt küll väikevenna tõttu, kes kippus kääridega ilusaid pilte välja lõikama. Näiteks isa parteipiletist viisnurki. Pärast jama kui palju.

Pole küsimustki, ikka lugeda. Lugeda, sest see võimalus oma mõtetes pilti maalida kirjutatud sõnade järgi, oli erakordselt põnev. Lugeda, sest laused tekitasid võimaluse rännata kuningas Saalomoni kaevadustesse, Aafrika metsadesse, Sannikovi maale või hoopis Egeri müüride taha. Ma sain kohtuda kapten Nemoga, vallutada neljandat kõrgust, küttida mammuteid või tunda hoopis 18. sajandi alguse koolimajas olevat põhukottidest õhkuvat külma kui neid magamiseks tuppa toodi. Emotsioonid nendest rändamistest on talletunud kuhugi mälusoppidesse ja siis tulevad aegade hämarusest taas külla.

Suur osa mu haridusest on olnud lugemine – õpikud, monograafiad, ülevaated, käsiraamatud, sõnastikud. Ortograafia reeglid, võõrsõnad ja kujundlik keel on tulnud raamatutest. Baudrillardi avastasin just ülikoolis kui oli vaja võõrkeelset lektüüri lugeda. Igavesti palju asju maailmas asetus kohale nende graafikute ja mõtete seostamisel. Ajaloolased on oma mõtete esitamisel põhjalikud ja nii on paksu raamatu lugemine pikem protsess, et süveneda, kaaluda erinevaid vaatenurki, tunda kaasa ajastul elanud inimestele, vaimustuda pööretest, mida elu ning muutused pakuvad. See  mitmekihilisuse märkamine on väärtus, et elu kirevus säiliks.

Mitte lugeda? Tänapäeval ehk pakuvad videojuhendid ja filmiklipid tõesti samamoodi infot, aga see on kellegi fantaasia materialiseerumine. See on nagu pakitoit – mõnikord, kui on kiire, siis ok. Kõhtu täidab, aga maitsemeelele ei paku suurt midagi. On poolfabrikaadid, millega harjub, kui laisk olla. Täiskasvanuna on võimalik pisut valida, mida lugeda. Olen leidnud põnevaid raamatuid, mida on soovitanud „Plekktrummi „ saate külalised. Ja nii ma avastasin Akunini tegelased.  Mõni raamat ei kõneta. Ma mäletan vaevlemist Kivirähki raamatu „Rehepapp“ kallal. Ma avasin ta, lugesin lehekülge viis ja panin siis käest, sest ajaloolase haridus segas loodud maailmaga suhestumast. Mis seebi söömine ja tindi joomine? Jura. Aga siis ma avasin raamatu u kuuendat korda ja klikkis, lugesin omaette kodus ja naersin laginal. Laenasin järgmise „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja olin vaimustuses. Missugune üldistus, sõnavara, tegelaste galerii! Ja mitte lugeda? Hmm …

Miks siis ei loeta? Et lugemine on kunst ja vajab harjutamist. Ma võin ju mõelda, et ma ei ole ka teab mis kunstnik, sest pole kunstitegemise mõnu veel avastanud. Pingutus on vastik? Lugemine nõuab tähelepanu koondamist, aga sedagi oskust napib. Sõnadest arusaamine on teisenenud, sest arvutis ei viitsi keegi korrektset kirjakeelt kasutada, lühendid ja üksikud sõnad on vallutanud virtuaalse ruumi. Mõnikord pole leitud veel oma teemaderingi ja seda õiget raamatut, mis silmad särama paneb, kaasab ning elamuse loob. Kuidas peaks raamat noore inimesi jõudma kui on kergemaid viise (ja ka opiq pakub juturobotit, mida tik-toki kõrvale kuulata)? Kas paberil raamat sureb välja ja elektroonilised teosed on need, mis nooremale põlvkonnale rohkem korda lähevad? Et seda paksu tellist (köidet) ei viitsi ju nagunii kaasas vedada. Ja ehk jääb nii mõnigi puu siis planeedile Maa hapnikku tootma?

Rahvas algab raamatust ja mul on hea olla oma raamatute keskel. Justkui sõbrad, kes argipäeva värvilisemaks muudavad. Mul on hea ka oma rahva keskel ning tõdeda, et Jaan Krossi teoseid lugedes tuleb ka mul haarata sõnaraamatu järele, sest see eriline sõna pole mulle veel „tere“ öelnud. Mul on rõõm, et eesti kirjanikud on toonud mu ellu apteeker Melchiori ja Meelise ja Joosep Tootsi, aga ka Kadri,  Ma naudin vestlusi kirjanduse teemadel, sest ma saan kindlasti sõnadest aru teistmoodi kui mu tuttavad ning siis jätkub juttu maailmade vahel pikalt. Sõna on sild inimesest inimeseni ja raamatud seovad põlvkondi, sajandeid ja eestikeelne raamat on nüüd 500 aastat eesti rahvast kujundanud, harinud ning sidunud maailma kultuurirahvastega.