Marjel oli kombeks fikseerida uue aasta ilm, 2025 Ilm selline 0 ja -1 vahel pehme ja pilvine, öösel sadas maha lumekiht, mis maa valgeks tegi. Esimene aasta päev oli sula ja sadas vihma, aga edasi lubatakse külmalainet.
Nagu ikka kritiseeritakse ETV aastavahetusprogrammi magedust ja labasust. Nagu ikka lasti rakette ja osa inimkonnast on veendunud , et paugutamine kurjad vaimud minema ajab. Nagu ikka pidasime 1. jaanuaril grillihooaja avamist, aga mitmendat korda see toimus, ei oska öelda. Nagu ikka oli toas kuusk ja nagu ikka tõime selle koos Liispetiga metsast. Lapselapsed aitasid ehtida ja puu oli uhke oma tuledesäras. Olid uusaastaõnnitlused ja presidendi kõne, olid telefonikõne vennaga ja laste sms-id. Olid nagu ikka miskid hullud, kes maailmaga end suhestada is ole osanud ja tekitasid segadust, pahameelt, leina ja tont teab veel milliseid tundeid (need autoga rahva hulka sõitjad, tulistajad, droonide lennutajad, lennukite allatulistajad jne). Nagu ikka on vene kanalitelt kunagiste hittfilmide tabamine suht õnnemäng ja enam ei viitsi uusaastalubadusi anda. Sel jõuluajal ei näinud ühtegi kui aus olla...
Aga sel aastal polnud sauna, sest saunaahi andis otsad. Polnud pidulauda, sest isa Kalju magu ei võtnud toitu vastu ning mis ma siin endale ikka hakkan kokku keetma keerulisi toiduasju, mida ei jaksa ära süüa. Ei olnud šampust ja ma olin kaine nagu ka eelmisel aastal. Ei olnud kahel vanainimesel koguni isu kuusel küünlaid süüdata. Ei olnud lapsi ja lapselapsi, sest pidune päev keset nädalat ei ärgitanud kedagi koju laekuma. Oli laual soe leib, kuid munavõi jäi tegemata. Oli kuidagi natuke nukker ja mahakäinud tunne ning kui siis veel viimaks tuli teade, et end president Rüütel on lahkunud, siis hakkas selline tunne, et oled jõudnud ajastusse, kus on mõtet koguda emotsioone, aga mitte enam asju. Ja mis sa arvad, mis mu uue aasta esimene ost oli - ikka raamat. Koos lubadusega, et ma pean selle ka läbi lugema kaanest kaaneni. Käimata jäi kalmudel ja süütamata mälestuseks küünlad.
Nukrust lisas Aili lahkumine - efekti ja pauguga, mis on tema kanguse vääriline. 20. dets viimane tööpäev ja tehtud. Ja ma jäin mõtlema, et mis see siis on, mis meiega ses aastas toimus, mis lubas nii silmavett kui südamevalu, mis tõi muutusi ja kasinalt kohanemise soovi. Ja kui siia juurde keevitada enda läbikukkumine töövestlusel Jõhvi Gümnaasiumi, siis tulebki nii, et pole sind vanurit enam kellelegi vaja. Ja siis veel juurde Rovaniemis giidi märkus, et ma ka juba eakas + tõdemus, et ei saanud koerasaanist püsti - oledki eakas. Kuuekümnene oli ka vanasti eakas ning jutud sellest, et see on hiline keskiga nüüdsel ajal eriti ei lohuta.
Ja nii sa siis praedki oma rasvas - vanadus, mu raamatud ja silmaring, mida kellelgi enam vaja pole...Selle tuules ostsin Piirissaarele sõiduks pileti 1. juuliks ja saagu või sitem, täidame selle augu mu hariduses ära. Rovaniemi sai ka tehtud, nii et mõni heledam laik ikka ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar