31.07.2025 ja Rohelised niidud ja Kiidjärve

Nostalgia, ajastu absurdsus, kuulsus, elu ja armastus...

Suveetendus nagu mullu ja muiste - head näitlejad ilus muusika, eriline koht (Kiidjärve), suvi oma eheduses (vihma nii palju, et jaguks kohe mitmetesse õhtutesse), lustakas publik ja pisikesed detailid (telgid kui suve sümbolid...kuni porise heinamaani, teisaldatavad kempsud, kus kipud palvetama, et kas enne sind sees olnud külastaja on nt paberit maha visanud ja kas vetsu seisukord võimaldab hingata või peab selles tegevuses pausiga leppima).

Kuuluse ahelad on üks nunnu laul, mis juhatab sisse teema. Laval liiguvad ajaloolised tegelased - Anna Klas, Bruno Lukk, Eri Klas, Arved Haug, Kalju Terasmaa, Uno Loop... Heliloojad Gennadi Podelski ja Uno Naissoo, Arne Oit ja sõnameister Heldur Karmo. Alguses noored, uljad, ja elupõletamise hapral joonel kulgevad kangelased minu lapsepõlvest. Etenduse lõpus teevad nad kokkuvõtteid oma elust... igaüks elas elu oma moodi ja see hetk kuuekümnendates kui nad koos moodustasid Eesti Raadio meeskvarteti taustana saatmas. Kurb oli tõdeda, et kunagisest kuulsusest võib alles jääda hale vari, kus kitarriga vanameister Uno Loop pisikestes rahvamajades oma esinemisjärjekorda ootas, et siis esitada oma kunagisi hitte müües nii oma elu veeringute eest. 

Õigupoolest on etendus kui hetk, kus aeg peatub ja küsib - mis on kuulsuse hind? Ühel hetkel me väsime ringi sõitmisest ja pidudest koos rohkem või vähem tuttavate seltsis. Ühel hetkel pöördub mood ja maitse ning Beatles´i ajastu muusikakeel oli hoopis teistsugune. Ühel hetkel saavad oluliseks eesmärgid mis viivad meid omi radu - kellel siis dirigeerimine maailmalavadel või perekond või siis lahkutakse ... mahajääjatele tundub, et ülekohtuselt vara. Kui oskad tempot reguleerida ja karusellilt, kus restoraniesinemised vahelduvad ringreisidega, maha astuda, siis hoiad oma saatuse ohje enda käes. Nii elas nt Terasmaa pika ja rahulikuma elu keskendudes perele. No vähemalt jäi lavastusest selline joon kõlama. Aga saab ka armuda ja abielluda ja lahutada ja jälle abielluda nagu Eri Klas... Ja ikka elada sisukat ja põnevat elu. Ja millal on õige aeg elus millekski (muusikaks, armastuseks, eneseteostuseks, tööks, lõbutsemiseks) - see on selline tunnetuslik küsimus, millele õiget ega vale vastust ei ole. Aga ere põlemine kulutab ja nii võib leek olla küll valusvalge aga kaua sooja ei anna. Ja tulevad uued põlvkonnad ja uus mood ning vana settib kultuurikihina mälestustesse. Et siis tõusta soojaks sumedaks suveõhtuks ja siis taas hõljuda meie ümber muusikana.

Lustakaid detaile:

• tädi (no minu vanune) lühikestes pükstes, etenduse kirjaga tsärgis ja kollastes kummikutes üle multši jooksmas, et anda ärku - publik on valmis šõuks;
• minu villane pontšo ja see kuidas sellest vett välja väänasin;
• veeloigud milles pärast vihma ujus multš ja millest tuli ikka läbi minna, sest teist teed kaitsva telgi alla saamiseks, polnud;
• Lustiline korravalvur, kes rahva tuju hoidmiseks kildu viskas (mis on head - vetsus pole järjekorda, teine vaatus on algamas jne);
• köstri lehmadena vihma eest pagevad pealtvaatajad olid miskit uut... ja kuna ma suht ees istusin, siis ma nägin vaid kõrval olevat rida tühjana...;
• mürisev auto kusagil tribüüni kõrval ajas alguses ka hinge täis, kas mõnda muud aega kui etenduse aeg tõesti ei saa ajastada;
• Moskvitšiga kohale tuiskavad staarid aastast 1962;
• Liina Tennosaare Anna Klas ja tema poojušhka Eri + näägutav kasuisa Bruno Lukk ;
• moraal: osta endale ikka korralik kilejope, mis selga mahub või võta kaalus alla kui tahad olemasolevasse mahutuda;
• hirm jääda ligunenud põllule autoga kinni;
• kõrvalautost tuli näitsik, kes auto pagasiruumist ettenägelikult botikud jalga pani (ja mina samal ajal oma rihmikutega lootsin hakkama saada);
• paneeritud krevetid ja küüslauguleib (ikka rohkes koguses küüslauku);
• seltsimees Unn ja Moskva kultuuripäevade Kalevipoeg, läbi vihma "Kungla rahvast" kaasa laulev publik;
• soe tunne koju sõites, sest esinejad andsid endast parima, muusika helises hinges edasi ja kuskil hingepõhjas kumas teadmine, et  nõuka aja nõmedust pilati ikka täiega ja rikkad ka nutavad;
• ajastus aitas püsida dokumentaalkaadrid videolahenduses; hea võimalus ühendada etenduses absurd ja ajastu; ja et kui on äike, siis tuleb katkestusi ka;
• botikud peaks ostma, sellised uhked, millega teatris käia.

 

Vihmana ma sajan, vendade Urbide lugu 17.07.25 Palmse mõis

 Suvelavastused kõik komponendid olid olemas: mõnus ilm, sõbralikud inimesed, head näitlejad, ladus tekst, hinge puudutav muusika, imeline koht mõisa tiigi ääres, puhvetid ja jäätis, reklaam ja ajaline raam, mis enamikku kohalolijatest kõnetas (mõnda oma isikliku kogemuse toel, mõnda vanemate jutu järgi, mõnda ajalooõpiku kaudu). Ja see jumalik pärnaõite magus lõhn, need natuke torkivad sääsed ja lavastuse lõpus kõlav ühislaul..."Sel künkal algas imeline laas ". Ma tõesti ei teadnud, et need on Jaan Krossi kirjutatud sõnad.

Kuidas rääkida nõuka aja asjadest, mis ei peida metsavenna traagikat, kuid ometigi olid nii jaburad, et praeguse aja noor enam sellest kuidagi aru ei saa. Huumori võti sobib enamasti ikka. Selline üle võlli ja groteskne. Õigupoolest oli etenduses mitu ajastut: 1950. aastate alguse Stalini hirmuaeg, kus klassikuuluvus jäigalt inimesed eri õigustega rühmadesse jagas, siis sujuvalt üle kuuekümnendate seitsmekümnendatesse, kus õpilasmalev ja EÜE vabameelsemate suhete ning pikkade juustega ajastule uue näo andsid (ja muidugi lillelised mustrid ja ajastu mood ka juurde), siis 1980. aastate I poole sünge uusvenestamine, vene keele ja kultuurimõjude laiutamine üle hariduse ja Eesti rahvuse ning siis juba ärkamisaja pooolt Nõukogude mentaliteedi vastu astumine uue põlvkonna poolt. Praegu jäin näpp suus mõtlema, et kui Urbid Soome läksid ja oli 1988, siis kuidas nad nii ohtlikud olid, et neid iga hinna eest kinni tuli panna. Või peaks hoopis arutlema, et kas KGB mõju oli tõesti nii kõikvõimas, et miskit veel ka 1988 ei saanud nende vastu... (nojah, loll küsimus muidugi.. aga ei saanud vist jah). Ja siis juba edasi meie aeg oma jaburustega, kui otsida tuleb pensionistaaži ja tõestada oma õigust haigekassakindlustusele, sissetulekule, dokumentidele ja muu selline.

Iga ajastu on omaette reeglitega, oma uue põlvkonna ja arusaamadega. Seitsmekümnendate sõna on lõngused, ja mendid ja siis tulid hipid ja punkarid ja Propeller, kellel õnnestus koolinoored 1980. a mässuni üles kütta. Viiekümnendatest immitses veel karmide aastate hirmu lõhna, ellujäämine oli eesmärk, mille nimel võis suu kinni hoida ja rusika taskusse suruda. Klassivahede rõhutamine, vaene aeg ja toimetulek oli võimalik vaid kokku hoides, riideid ümber õmmeldes ja muretsedes. Kaheksakümnendate iga vabam hetk aga kasutati võimaluseks pääseda päris vabadusse, sest ei ole ju ette teada. Urbid läksid Ameerikasse ära 1989, siis tundus juba uuem kord minu mäletamist mööda kindlama tulekuga, lootust oli ja ma ei osanud mõista äraminejaid. Sestap ka Urbide vendade minekut.

Siis käivad lavastusest veel läbi stereotüübid... et miilits on loll, et lavakasse sissesaamiseks on vaja magada kellegi tähtsaga, aga kellega? Ja veel, et punkarid on joodikud ja räuskajad, et teletegijad ei hooli esinejatest ja ikka nii edasi.. Vangis istuvad mitte väga ausad kangelased, aga ikka peamiselt selle nõmeda nõuka korra vastalised, et vana kooli (Eesti aja) aus mentaliteet ning töökus oli sidusmaterjal, mis moraalitust vene korrast meid eristas. Ja et mitte sammugi tagasi. Kuni selleni, et usinad tüdrukud hurmuritele kodused tööd ikka ära võivad teha, et silmarõõmu elu kergem oleks. Natuke julm oli Peeter Tooma üle ilkumine, et mõttetud laulud... eks ta oli pigem ikka selline traditsioonides olev konservatiivsem ja kuulekam laulja. Mässaja materjali jäi väheks. Ja alkohol ning vägivald kui üldine taust.

Märksõnad ja detailid - kahekordne raudvoodi, taevasse tõusev kuu, moosipurgid, õllekastid, vana Volga, okastraat ümber puu, kalossid ja villased sokid, mustvalge teler, telefoniputka ja kõikvõimalikest praudest immitsev suitsuvine ja klaasseina taga aimduvad naisefiguurid,  marssivad mendid, blatnoide släng... kõik kokku on lugu ajastust, mida enam tagasi ei taha...

Raamatut Urbide elust ei täinud osta....

Piirisaare trip 1.07.2025

 Minu eelteadmised saarest olid nullilähedased, vanausuliste teemat suudan kolme lausega ikka selgitada, aga saarest kui sellisest suurt ei tea(dnud). No ja siis teadsin nende sibula-armastusest ka.

Piirisaarel on kolm küla: Tooni, Saare ja Piiri. Mis vihjab sellele, et erilise loomingulisusega pandud nimed on suupärased ja head meelde jätta. Keskuseks on Tooni ja teised külad asuvad sellise mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Lisaks kolmele külale ka kolm kalmistut, sest kunagi õndsal tsaari-ajal oli saar jaotatud kahe kubermangu vahel ja ega siis ei kõlba ju matta oma kubermangu surnuid teise kubermangu surnuaeda (ehk siis Liivimaa kubermang ja Peterburi kubermang). Ja kuna vanausuliste kõrval oli piirkonda sattunud miskil imelikul moel ka eesti keelt kõnelevaid tšuhnasid, siis nendele ikka ka oma surmajärgne puhkekodu. 

Saare elanikke püsivalt umbes 15-20 vahel ja kui suised elanikud ka lisada, siis oma 200. Saarel liikumiseks on hea mõni kastikas või siis auto, millelt maksu ei maksa ja hea kui nummer ikka olemas on. Kütuse ostmiseks laevadele ja autodele on sadamas väike terminali moodi koht. Uhkeim saare hoonetekompleks kuulub Arens Köögid AS juhile, kes aidanud ka saarel mõnda projekti... Aga ilusaid maju , kus keraamiline grill õues, muru niidetud, lillepeenrad rohitud, on veel. Meie kahe jupiga bussike vuras aeglaselt külavahel ja giid tutvustas meitele siis saare elu. Arensite hoone mant edasi oli üle kanali väike parv, mida sai siiapoole ja sinnapoole kanalit sikutada. Sinna me ei jõudnud. Ka kohaliku Titaniku asukoht jäi oma silmaga üle kaemata. Aga muidu kulges reis mõnusas tempos mööda kultuurilooliselt olulisi kohti. 

Näiteks sibulapeenrad, mis vanausliste kombe kohaselt kõrgeteks üles tehtud, et tulvavesi kallist saaki ei hävitaks. Ja siis see nali, et ikka tagumik uppis peab kõik umbrohud sealt ära kitkuma, nõnda, et mõnda naist nägupidi ei tunnegi, ikka selle peenarde vahelt välja paistva kehaosa kaudu seostad peenardega. Mida moodsamaks aeg läheb, seda lühemaks lähevad sibulapeenrad, enam ei ole muret saagi müümisega, saab ilusti naabrite-ja naabrite tuttavate vahelise kaubandusega toime. 

Koolimajas sai õppetöö otsa kui saarele oli alles jäänud kolm kooliealist last (mingitel andmetel kolm õpetajat ja neli õpilast), kes siis komandeeriti mandrile Mehikoormasse õppima, koolimaja aga laguneb ja kõrge trepp hoone ees räägib ajast, mil üleujutused võimaldasid paadist otse trepile astuda. Millal see nüüd täpselt oli, mine võta kinni. Ühed ütlevad, et 1970 ja teised, et 1986. Aga igatahes on sellistel otsustel enamasti see mõju, et lastega pered kipuvad siis sinna elama, kus on kool pisut kergemini kättesaadav kui seda on Piirisaare. Ma võin vaid aimata, et nende räämas akende taga võisid ehk kunagi kõlada õpetaja manitsused, mitte joosta ja õppida hoolsalt...

Vaatamisväärsused on ka pühakojad ja neid oli saarel mitut masti - oli õigeusu kirik (Peeter-Pauli kirik), aga kuna õigeusulisi on saarel kasinamalt kui kasinalt, siis olla kuskil Räpinas papp, kelle taskus on hinnaline võti, hoones aga jumalateenistusi ei peeta. Ja otse üle tee teisel pool oli vanausuliste palvemaja ase, kus kunagi alustati hooga ehitustäid meie suure idanaabriga kahasse. Valati valmis põrand ja seati paika ka põrandaküte, kommunikatsioonid ja siis jäi asi toppama. Oleks Kalevipoeg elus, oleks ta Peipsi tagant ise need lauad ja palgid toonud, aga praeguse seisuga on valatud plats, mille valmimine palvemajaks enam kui kahtlane. Ajaleheartikkel ütles, et see olla nüüd valatud 2020 ja  lisaks on uue palvela jaoks päästetud ikoonid, mida hetkel muinsuskaitse turvab. Selle palvemaja tagant paistis vana kooguga kaev ja rahvasuu teadis rääkida, et selle kaevu vesi olla imettegeva toimega. Aga kuna giid ei soovitanud sinna võssa õnne katsuma minna, sest kaevurakked on mädad, roomajaid saarel ohtraste ja imet võib ka mitte sündida (sestap ta ju ime ongi), siis jäi meist see kaevuvesi maitsmata. Tuleb end karastada Eestimaa suves ja siis oled ka terve. Sest ega arstiabi peale saa lootma jääda. 

Siis oli veel üks eurorahade toel valminud palvemaja on naaberkülas, aga et mul ka kolm külanime saavad sassi minna, siis ma igaks juhuks ei hakka siin täpsemaid kohti nimetama. Aga Saare küla kui nüüd ikka täpne olla, on see koht, kus uus palvemaja oma helesiniste seintega tulijat lummab. Giid teadis rääkida, et avamine alles tuleb ja ikoonid ja muu väärtuslik kraam antakse kogudusele ka tagasi. Kui numbritest rääkida, siis suisel aal olla saarel koguni 170 vanausulist.

Aga saarel on veelgi neid vaatamise kohti, mis mandrilt tulija suunurga muigele võtvad. Näiteks külaplats, mis ka kohaliku jalgpallistaadioni aset täida, kus tohib telkida ja kus ka kopter maanduda saab. No kui mälu ei peta, siis jalgpalli on seal ka korra mängitud. 

Piirissaare lastele on rajatud uhke mänguväljak, kus Kätti ja Jakob kiikusid, keerutasid ja ronisid ning kus käbid kohalike mändide otsast on ehk parimad mänguasjad sõja pidamiseks, üksteise irriteerimiseks ja muidu tulevasteks olümpiakaarteks harjutamiseks sobivad vahendid. Tõsi, et ega suurt tormlemist mänguväljakul ei olnud ja umbes paar 10-aastast last, keda saarel nägime, olid lahkelt nõus atraktsiooni turistidele loovutama.

On saarel ka piirivalvekordon ja priitahtlike pritsimeeste hoone, aga kui uskuda giidi juttu, siis kkäib piiri valvamine pigem kaamerate ja satelliitide toel ning eriti hoolega tuleb jälgida, et keegi ei läheks üle piiri. Ja kuigi väideti, et neid ametimehi enam saarel ei ole, siis kohaliku külapoe man astusid kohaliku kaupluse uksest välja just kaks politsei vormis inimest ja üks piirivalve laiguline tegelane. Ju nad siis sel päeval olid otsustanud ikka olla kohal ja piiril. Pritsimeestega oli kokkulepe, et jama võib juhtuda ainult nädalavahetusel, kui asjamehed kodus käimas on.

+ https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69129465/meil-siin-piirissaare-vabariigis 

https://muinasreisid.blogspot.com/2016/12/piirissaar-ja-peipsimaa-vanausulised.html 

Tantsupidus 1.kontsert 03.07.25

 

Kotka tee taeva all 04.07.25 Saueaugu

 Mulle tundub, et keegi loeb seda juttu. Aituma sulle huvi tundmast.

Minu teatrikogemuses haigutas auk, nüüd sai see kokku õmmeldud. Teekond Saueaeugu teatritalusse oli pikk ja isegi pisut tüütu, isegi kui Tallinna ringteed mööda sai kihutada 110 sees ja kummid vilisesid. Aga see pikk tee annab võimaluse tagasiteel etenduse kohta ka mõtteid mõlgutada. Ja mulle meeldis see koht, selline tõsiste teatrihuviliste seltskond, vetsujärjekord, vaheajal pakutav hernesupp mehise suitsuliha võileivaga...Parkimine heinamaal, kruusakattega tee, hilisõhtused uduviirud, suvine hetk nappi ööaega ja roheline väli ümberringi. Tsivilisatsiooni lõpp tundus see olevat. Aga see etendus oli väärt jõudma sinna maailma lõppu. Ja tuleb tunnistada, et pilet oli ostetud ette juba aasta. Muidu ei saanud löögile. 

Kihiline ja kihitatud, suhted ja kuvandid me ümber ja me sees, Esimese suurema teemana oli vaatluse all vanemad ja lapsed - ema, kes püüab olla nii isa kui ema eest ja hakkama saada. Olla range ja kasvatada oma lapsed korralikeks inimesteks. Oma moraalinorme ainuõigeks pidades. Isa, kes pere juurest põgeneb ekspeditsioonile ja siis veel kümneks aastaks kütina Siberisse. Ürgne kutse, kus laste igatsus annab ehk ainest kodustele kirjutatavates kirjades. Isa kaugel olek on laste jaoks ränk ja seda isatust on edasises elus keeruline talle andeks anda. Kas ma üldse tahangi andeks anda - näib poeg oma mõtetes vaagivat. Kõik on midagi muud.

Siis on teema ühe pere lapsed. Ajal, mil selle teose tegevus aset leidis, ei olnud kärgperendus nii levinud ja kui saad täiskasvanuna isa matustel teada, et sul on vend, siis on keeruline suhestuda. Seda võib võtta kui põnevat võimalust heita pilk isa eraellu, aga see võib olla ka valus haav, mis on teema, millega niigi pingelises elus tegeleda ei taha.. Aktsepteerida või mitte? Mida ta tahab? Miks ta end sätib järeltulijate ritta ning mis õigusega. Ikkagi sohilaps. Või siis armastuse vili? Oma või võõras? Kas tal on õigus sellele perekondlikule sidemele või siis on ta vesivõsu mis tuleks eemaldad? Kas ühest seemnerakust pärinemine üldse loeb midagi? Kõik on midagi muud.

Lavastaja Priit Põldma on killud meisterlikult kokku lappinud suuremaks tervikuks, mida me nimetame eluks. Elu on töö ja looming, elu on valikute kunst, elu on pere ja lapsed ja naabrid ja kodu. Elu on kasvamine kokku ja lahku, elu on märkamine ja märkamatus. Elu on valgus ja vari, mesi ja tõrv, Selveri köök ja õunastruudel, kohvipott ja vinüülplaadikogu. Elu on lubatu ja keelatu, sarnasused ja erinevused, armastus ja vihkamine. Mida me saame oma elus ise otsustada ja mida otsustavad kõrgemad väed meie eest?  Las õpime näitemängus elu ohjama oma rõõmu ja valu? Kas armastus on midagi muud kui elu? Ja mis roll on muusikal meie elus? See kriipiv, hingepaelu paitav ja ärritav, ajatu ja eriline, elus ja salvestatud, mis viib meid sõnadest kaugemale. Kui kaugele? Nii kaugele kui julgus loa annab....Kas õige on keeruline või lihtne? Kotka teeni taeva all...

Kes teab vastuseid? Kas me üldse vajame vastuseid? 

Saueaugul sai käidud, aga Nikolai Baturini teoseid pole ma ikkagi lugenud. Nii et auk sai lapitud ja kohe kärises uus... mida lappima asuda. Võiks arvata, et ma ikka ka käisin koolis, armastasin lugeda ning lugesin omajagu. Aga näed, nüüd olen seisus, et ikka haridus auklik. 

Ja siis proffide kirjutatud lugu ka https://kultuur.err.ee/1609069925/arvustus-kotka-tee-taeva-all-mida-kaugem-vahemaa-seda-lahedasemad-inimesed