Lugeda või mitte lugeda?
Ma olen raamatuusku. Isa pööras. Mäletan, et kooliajal oli
teler rikkis ja sestap visuaalse vaatamise asemel neelasin raamatuid. Just neelasin, sest minu jaoks oli kõige hullem kui kohustusliku kirjanduse
vastamine takerdus selle taha, et suur osa klassist polnud raamatut lugenud.
Mäletan vaevlemist Fausti juures ja ka Shakespeare´i Hamlet tekitas oma
luulevormiga peavalu. Aga lemmikraamatud olid ikka sarjast „Seiklusjutte maalt
ja merelt“ . Muinasjutud ka meeldisid. Kusagil luku taga oli ka koomiks
„Piilupart Donald ja teised“, seda anti vaatamiseks kui vanemad juures olid.
Peamiselt küll väikevenna tõttu, kes kippus kääridega ilusaid pilte välja
lõikama. Näiteks isa parteipiletist viisnurki. Pärast jama kui palju.
Pole küsimustki, ikka lugeda. Lugeda, sest see võimalus oma
mõtetes pilti maalida kirjutatud sõnade järgi, oli erakordselt põnev. Lugeda,
sest laused tekitasid võimaluse rännata kuningas Saalomoni kaevadustesse,
Aafrika metsadesse, Sannikovi maale või hoopis Egeri müüride taha. Ma sain
kohtuda kapten Nemoga, vallutada neljandat kõrgust, küttida mammuteid või tunda
hoopis 18. sajandi alguse koolimajas olevat põhukottidest õhkuvat külma kui
neid magamiseks tuppa toodi. Emotsioonid nendest rändamistest on talletunud kuhugi
mälusoppidesse ja siis tulevad aegade hämarusest taas külla.
Suur osa mu haridusest on olnud lugemine – õpikud,
monograafiad, ülevaated, käsiraamatud, sõnastikud. Ortograafia reeglid,
võõrsõnad ja kujundlik keel on tulnud raamatutest. Baudrillardi avastasin just
ülikoolis kui oli vaja võõrkeelset lektüüri lugeda. Igavesti palju asju
maailmas asetus kohale nende graafikute ja mõtete seostamisel. Ajaloolased on
oma mõtete esitamisel põhjalikud ja nii on paksu raamatu lugemine pikem
protsess, et süveneda, kaaluda erinevaid vaatenurki, tunda kaasa ajastul elanud
inimestele, vaimustuda pööretest, mida elu ning muutused pakuvad. See mitmekihilisuse märkamine on väärtus, et elu
kirevus säiliks.
Mitte lugeda? Tänapäeval ehk pakuvad videojuhendid ja
filmiklipid tõesti samamoodi infot, aga see on kellegi fantaasia
materialiseerumine. See on nagu pakitoit – mõnikord, kui on kiire, siis ok.
Kõhtu täidab, aga maitsemeelele ei paku suurt midagi. On poolfabrikaadid,
millega harjub, kui laisk olla. Täiskasvanuna on võimalik pisut valida, mida
lugeda. Olen leidnud põnevaid raamatuid, mida on soovitanud „Plekktrummi „
saate külalised. Ja nii ma avastasin Akunini tegelased. Mõni raamat ei kõneta. Ma mäletan vaevlemist
Kivirähki raamatu „Rehepapp“ kallal. Ma avasin ta, lugesin lehekülge viis ja
panin siis käest, sest ajaloolase haridus segas loodud maailmaga suhestumast.
Mis seebi söömine ja tindi joomine? Jura. Aga siis ma avasin raamatu u kuuendat
korda ja klikkis, lugesin omaette kodus ja naersin laginal. Laenasin järgmise
„Mees, kes teadis ussisõnu“ ja olin vaimustuses. Missugune üldistus, sõnavara,
tegelaste galerii! Ja mitte lugeda? Hmm …
Miks siis ei loeta? Et lugemine on kunst ja vajab
harjutamist. Ma võin ju mõelda, et ma ei ole ka teab mis kunstnik, sest pole
kunstitegemise mõnu veel avastanud. Pingutus on vastik? Lugemine nõuab
tähelepanu koondamist, aga sedagi oskust napib. Sõnadest arusaamine on
teisenenud, sest arvutis ei viitsi keegi korrektset kirjakeelt kasutada,
lühendid ja üksikud sõnad on vallutanud virtuaalse ruumi. Mõnikord pole leitud
veel oma teemaderingi ja seda õiget raamatut, mis silmad särama paneb, kaasab
ning elamuse loob. Kuidas peaks raamat noore inimesi jõudma kui on kergemaid
viise (ja ka opiq pakub juturobotit, mida tik-toki kõrvale kuulata)? Kas
paberil raamat sureb välja ja elektroonilised teosed on need, mis nooremale
põlvkonnale rohkem korda lähevad? Et seda paksu tellist (köidet) ei viitsi ju
nagunii kaasas vedada. Ja ehk jääb nii mõnigi puu siis planeedile Maa hapnikku
tootma?
Rahvas algab raamatust ja mul on hea olla oma raamatute
keskel. Justkui sõbrad, kes argipäeva värvilisemaks muudavad. Mul on hea ka oma
rahva keskel ning tõdeda, et Jaan Krossi teoseid lugedes tuleb ka mul haarata
sõnaraamatu järele, sest see eriline sõna pole mulle veel „tere“ öelnud. Mul on
rõõm, et eesti kirjanikud on toonud mu ellu apteeker Melchiori ja Meelise ja
Joosep Tootsi, aga ka Kadri, Ma naudin
vestlusi kirjanduse teemadel, sest ma saan kindlasti sõnadest aru teistmoodi
kui mu tuttavad ning siis jätkub juttu maailmade vahel pikalt. Sõna on sild
inimesest inimeseni ja raamatud seovad põlvkondi, sajandeid ja eestikeelne
raamat on nüüd 500 aastat eesti rahvast kujundanud, harinud ning sidunud
maailma kultuurirahvastega.
