Niisiis -Pisuhänd 2 ja teater Vanemuine. Christopheri arvustus ei olnud küll positiivne, kuid eks ma läksin selle õnge, et ega see nüüd nii hull ka ole kui Eramaa või Kapten, palun klaas vett. Need on mu teatriskäikude õudukad, aga siin oli pigem asi selles, et mõtteid polnud viitsinud autor lõpuni arendada. Kõik oli kuidagi kuhjatud üksteise otsa - looming ja loomine, headus ja alttõmbamine, armastus ja vihkamine, eneseteostus ja teadmatus oma tahtmistest, tervis ja haigus, sõnamulin ja vaikimine. Teises reas oli hea jälgida näitlejate mängu, detaile ja nüansse. Ei saanud ainult suurt pilti :), aga eks see tuleb siis ise kokku panna. Minu ees istunud sõbrannad väitsid, et neile meeldis ja et oli ju mõtteid ja hoogu ning lustlikult esitatud lugu.
Lugu: Ludvig Sander ponnistab, et lõpuks ise ka millegi suurega maha saada, ometigi ei suuda ta kriipsugi paberile panna ja paberivirn lauanurkadel kahanes tasapisi kägardatud prügiks prügikorvis. Prügikorvist leiab Matilde ka uue šedöövri, nii et korduvalt külili kukkuv prügikast on oluline detail laval. Edasi kulgeb lugu mööda armastuse ja õeluse teid, et kas abielus (juba kaks aastat)olevad inimesed saavad kokku kuidagi sarnasuse põhjal? Palju valgeid ja kirjutamata pabereid iseloomustas ka Sanderi abikaasat Matildat. Natuke üheplaaniline tegelane see Matilda - kasuahne, kade, käsutaja ja krabaja. Ja siis kunstnikepaar Piibeleht ja Laura. Suurispea kull ja kaarnakraaksatus Sanderilt (Karol Kuntsel). Minu jaoks oli siin vastuolu,, et kuidas selles loos Sander nii mannetuks kujuks oli kahanenud? Aga ehk olen ma kehv inimesetundja - et kui saad oma raamatu välja antud, siis hakkadki niimoodi laua taga tagumiktunde tegema. Kõndides Võõpsust Misso olla Laura saanud oma kompjalast lahti, aga kui õe negatiivne energia laval levima hakkas, siis tuli lonkamine kohe tagasi. Vestmani ja majapidajanna puhkenud suhe, kuldveksel ja kadunud (lahkunud) ema kihlasõrmus kui päästja. Ja et kui palju siis peab uskuma inimeste headusse ja saatusesse, et ikka õnnelik lõpp võiks olla.
Mõtteid: Kui ootamatult tabav terviserike eluplaanid kihva keerab, siis alati tuleb juurde rahaline komponent. Ja siis on jama ikka kogu raha eest. Ma püüdsin leida seda ajastut, milles lugu toimis, aga ei saanud aru, kas tegemist tänapäeva Eesti ja selle mentaliteedist ehk siis kahekümnendate Eesti Vabariigi looga. Või koguni enne esimest ilmasõda? See lavakujundus ainult süvendas mu segadust, sest pankrotistunud Püssi puitplaadist mööbel, uhked napsid, veejoomise kultus ja paberile kirjutamine moodustas uskumatu kompoti. Võru murrakut peab ikka tunnetama, see keelest kange Piibelehe võru murrak kohe lõikas kõrva. Ja mida nad seal Missos tegid? Lasin silme eest läbi kolhoosikeskuse veneaegse variandi Eestimaalise jäänuki - no peale kasina põhikooli, piirivalvepunkti ja vanade naiste - ei midagi..... oh jah, Oravamäe surnuaed ikka ka. Ja Pulli järv. Kartus esimese kriipsu ees - nii Laura kui Sanderi ja Matilda elus - Laura suutis sellest teadlikult alati välja tulla, Sander ponnistas, aga ei julenud ja Matilda ei kavatsenudki miskit muuta, vaid peitis probleemi oma käekotti, mida siis lähikondsed talle järele tassima pidid.Loominguline Piibeleht tundus ikka igas hetkes olema peal ja mitte all. Õilishing, kes juba eos oskas probleemidele lahendusi pakkuda ja ikka nii, et asi toimiks...Tapvalt optimistlik ja positiivne tegelane, kelle kõrval end kohe mannetuna tunda. Kaljujärvel on oma stamptrikid ja ta oskab rahvast oma uhke karakteriga haarata - enamasti naerutada, aga need väikesed vinjetid - põlvpüksid, kepiga vanapapist uhkeks armastajaks ja galantseks põlvitavaks sõrmusega kavaleriks. Karakternäitleja võlu.
Näitlejad: Ken Rüütli kui Piibeleht ja suurispea kull toreduse pärast kahe erivärvilise soki ja mürkrohelise pintsakuga, haldjast ristiema? Johanna Maria Mägi leebe Laurana, kes joonistab ja leiab ärimaailmas rakendust raamatute illustraatorina. Kärt Tammjärve bitch Matilde, kes ei tea, mida tahab ja on taga ajamas kuulsust, raha ja uhkust - kõike ühekorraga ja samas kohtlevad teised teda, et las laps mängib bitchi, me aitame. Karol Kuntsel ja Ludvig Sanderi kuju finaalis kusagile tähesärasse kadumas, sest oli suutnud ületada hirmu. Hannes Kaljujärv kui värvikas Vestmann, kes unistab pärast tõvevoodisse kukkumist jääauku hüppamisest ja püüab olla perekonna heaolu eest vastutaja ka siis kui tervis enam edasi rügada ei luba. Et ei usu seda, et olen surelik, küll ma veel teen oma tegusid. Külliki Saldre majapidajanna Liina kuju kui hea pereema prototüüp, tasane, optimistlik, hoolitsev, hingeline ja igas olukorras õigesti käituv.
Vilde? Nii palju haridust mul pole, et oskaksin tema keele ja näitemängude kohta stiililist analüüsi teha ja siis seda antud tükiga võrrelda. Pisuhänna tähenduslikkusest tänapäeva maailmas kui sädeinimeste esiletõstmise lugu...Ja siis Lehtme kui sädeinimese negatiivne näide :), aga see pole enam Vilde .. See on moodsa maailma lugu. Vilde ikka kirjutas karakterloo möödunud sajandi algusest, kus inimene ise pidi olema kange ja toimekas ja kus oluline oli olla Vestman Vestmanni uulitsast.
Nojah, aasta hakatuseks ehk ikka sobis. Siis on, kuhu edasi pürgida. Ja kui miskit nüüd unus, siis ikka selleks, et tulla tagasi tuumakamas mõttes kui hetkel kirja saaks.
Lisan Christopheri loo lingi ka: kultuur.err.ee/1608943085/arvustus-pisuhand-2-kui-vilde-tegelased-tartus-kaisid
https://www.vanemuine.ee/artiklid/arvustus-lavastusele-pisuhand-2-uhe-noore-tuuletallaja-sehkendused/
