Milline on ideaalne suvelavastus? Midagi, mis on heade näitlejatega ja kusagil põnevas avastamist väärt kohas, pakub suvele lisavürtsi hea seltskonna, pisukese põnevuse ja armastusega. Midagi sellist, mis laseb nautida suve, et murra konti tõlgendusega, et mida ma nüüd vaatasin... Nagu näiteks eelmise aasta Ukuaru lavastus kusagil pärapõrgus või siis see metsavendade värk seal Pärnumaal. Või nagu "Naisteranna needus" Eismal.
Aga kui Eisma etenduse sai kätte kusagil 25 eurikuga, siis selle etenduse puhul oli piletihind tänu viimase hetke otsusele 75€ per pilet ja seda oli sama palju kui eelmise aasta Horseshow kolme päeva pilet. Natuke ikka hammustas kui kahele ostad. Aga see on ju suvetöö mõte, et saaks ikka teatrit. Viinistus siis vaadatud "Talupojad tantsivad prillid ees" ja "Oi, Jumal". "Kunst" oli eelmine suvi nii lõputult välja müüdud, et kuidagi ei saanud küüsi taha neile piletitele.
Niisiis, et enam ei ole viisakas öelda sõna "neeger" ega ka mustanahaline ega ka afroameeriklane. Nii sai Agatha Christie kümnest väikesest neegrist hoopis sõdurid....no see selleks. Pisut segas see, et ma olin näinud filmi ja teadsin, et üks tegelastest ärkab ellu... ja siis esimese vaatuse lõpus helisema hakanud telefon tekitas ka infarktieelse seisundi... uhh. Kogemus - pane lennurežiimile.
Kellerteatris sai ju käidud ja nii päris võõras see trupp ei olnud. Liis Haab näiteks. Ago Andersoo oma tegelaskujuga juhatas sisse sellise suvise natuke naljaka loo. Kellerteatri repertuaaris on krimilood, Christie lood on ka krimkad, seega kokku üks suuremat sorti krimka klassika. Kindla peale minek, tahaks öelda. Nõndaks ilmuvad lavale tegelased - mõnda nime (nagu Hans Christian Õis või Toomas Täht) tuli kavalehelt kaeda küll. Kaljuste, Oja, Kanemägi, Kubo olid kuidagi rohkem tuntud. Aga lavale tulijad esindasid erinevaid tüpaaže alates sõdurist kuni sekretärini, maskuliinne ülekaal oli tuntav. Kavalehelt suunati jälgima hirmudele vastuastumist. Rabedaks teevad inimese need hirmud. Aga me siiski reageerime erinevalt - kes hoiab omaette, kes muutub seltskondlikuks, võõras seltskonnas ei hakka ju keegi avameelitsema. Oma väikesed tumedad saladused hoiame ikka oma ligi ega laota neid ilma pidi laiali. Seda rõhutas ka valguskujundus, mis lasi nautida varjude mängu. kõrgemalt ja madalamalt, treppidelt paistsid varjud suuremad kui maast, kui valgus selja tagant peale pandi, siis muutus kangas läbipaistvaks ja andis välja seal taga toimuva. Justkui luues ometi vaataja jaoks vaheseina ja nii ei tundunud mõrvad sugugi brutaalsed. Üldse polnud rõhku pandud mõrvadele, pigem sellele, mida hirm pealispinna alt välja tõi. Vajaduse õigustada, seletada ja vähemalt endale ikka kinnitada, et mina olen küll õige, õiglane ja toimunu on lihtsalt halbade asjaolude kokkulangemine.
Saata surma ja siis taandada ennastki osaks selles sünges loos. Ülim õiglusjanu? Isekas soov maailma parandada? Hullumeelsus? Maniakaalsus? Ma pole kindel, aga see viimane võib muidugi ka olla osa hullumeelsusest.
Kui laval on püstol, siis see teeb pauku. Süžee keerkäigud tõid püstoli lavale ja nii ta siis ka kärgatas. Hüppasin oma toolil. Teine kord oskasin juba hoida hinge kinni... Igatahes mõjus see paugutamine ergutavalt. Meeldis ka see küünaldega stseen, kus ehe valgus lahvatas pimedusse rõhutades kontrasti.
Ma ei saanud sellest - ärge astuge servale, et vaip püsiks hall - süsteemist eriti aru, aga küllap on suht jama kui pead tolmu sisse hingama olles surnud kusagil seal vaiba hakatuse juures. Dekoratsioone iseenesest palju ei ole - kaks lauaksest (üks sellisele tähtsale joogile nagu viski ja teine kümnele kujukesele, mis siis järjest kaduma hakkavad+ luuletus, mis kadumist ette kuulutab). Toolid ja teisele tasandile viiv trepp, et saaks tulla ja minna... kas siis kaljunukile või sadamasse või olematusesse.
Just tuli teade, et lahkus Viive Aamissepp . Ars longa, vita brevis est. Näitleja töö on midagi ajalikku elades inimeste mälestustes. Neid saab rääkida kui lugusid, mis seovad meid minevikuga saades osa sellest särast, mis kord oli näitleja elu osa.
Muusika - mõtlesin hetketi, et on vaid taust ja põnevuse tekitamiseks mõned helid, kolmekümnendate olustiku loomiseks mõned katked tolle ajastu kergemast muusikast. Ning siis lõpus Mozarti reekiviemi katke - võimas, sügav ja justkui hoopis teisest ajastust. Imeline punkt.
Hans Kristian Õis
