Kusagil koosmaailmas elan mina oma teiste minadega. Seal on see pisipõnn, kes ohjeldamatult nuttis, kui ema reisile läks. Seal seisab see trotslik teismeline, kes uksi paugutades oma tahtmist nõuab. Seal on see arglik seitsmene, kes kooli minnes kartis õpetaja valju häält ja püüdlikult tähti maalis, et mitte pragada saada. Seal on ehk ka see kahekümneviiene mina, kes iseseisvalt ülikooli lõpetajana alustab esimesel töökohal rind hõiskamas vabadusest ning võimaluste paljususest. Aga veel on ta mu eest peidus, ma ei näe teda. Nii me saamegi targemaks. Ikka tagantjärele. Seda, mis ees, me aimame, kardame, peidame pea liiva alla ning pobiseme omaette – see ei ole ju veel sugugi kindel. Et see nii läheb. Seda pole ju veel olnud. Hoopis teistmoodi on vaadata toimunule, mida me muuta ei saa. Vead on sinu omad, hea ja halb enda suhtelisemaks, midagi vaadatakse, midagi muutub teravamaks. Rõhuasetused. Mis oli kord eluküsimus, ei huvita ehk enam kedagi ja see, mis tundus minevikus kerge, lihtne ja loomulik, võib muutuda raskeks ja ületamatuks. Edward Albee näidendis „Kolm pikka naist“ saavad kokku kolm naist erinevatest eluperioodidest ning vaatavad oma elu edasi-tagasi. Edasi on ju ikka lootus ning usk igavesse armastusse, õnne ning heaolusse. tagasi vaadates on töö, aegunud, konfliktid, alla neelatud solvumised ning tõdemus, ei läinud nii nagu plaanisin. annab on suurmeister andnud meile võimalik kustutada mälust. Et ei ole piinavalt valus. Et ka kinni vaadates oleks võimalus kogeda seda helget ja õnne, mis siis et pool silma pigistada. Sest tagasi on palett rikkalikum.
Kavaleht kõneleb, et näidendit on saatnud edu ja Eestis on lavastus juba teist korda vaatajate ette toodud. Esimest korda enne minu aega – 1997. Etenduses on mu ees kolm naist – A, B ja C. A on oma disuses ja mäluaukudest vaevatud vanaduses see, kelle tagasivaatamine tekitab kaastunnet. Külliki Saldre A on vana naine, kes peidab reaalsuse endasse ega taha kõike sealt näha. Vahel on tujukas daam kui tulesäde, vahel oigav ja hädaldav, vahel tige maailma ja valutava külje suhtes ning ei suuda kuidagi ära otsustada. Kas ise või hooldaja abiga? Riietus loob terava kontrasti teiste laval olevate naistega. Roosad karvased tuhvlid, lotendavad (mugavad) riided, pehme padi, voodi ja tugitool tema maailma. Pole enam tarvis muud kui mugavust, natuke rahu ja kaastunnet. Mälu veab meenutuste sohu, kus mäletada seda, mis sulle sobilik. Vanust nii nagu sina mäletad. Ja see on ju nii, sest ma ise tean kui vana ma olen. selleks pole mul abi vaja. Ma ju ei ole mingi nõdrameelne.
Asjalik naine C on noor, kõrged kontsad, valge pluus, pintsak ja seelik sümboliseerivad seda asjalikku perioodi noore naise elus, kui karjäär algab, töö on tähtis osa elust. Lapsed ei kuulu asjaliku elu juurde, nad on kusagil ebamäärases tulevikus, toimekas elu on see, mis köidab. Linda Porkaneni tegelaskuju küsib asjalikke küsimusi, püüab olla kliendiga sõbralik ja heastlik, Tunnetab ja vajab toimetulekut tulla vanadaami seniilsusest. No mis, oma vanustki ei mäleta, aga reeglid on sellised ja nii ta siis esitab küsimusi põrgates vastu vana naise arusaamu, mis püüavad, et need on täiesti olulised küsimused.
Leidsin selle kirjutise arvutist.. Millal ma seda vaatasin? Kas on sel tähtsust? Töö on jäänud pooleli... nagu mitmed minu kirjutised. Puudu on B. Ikka pole aega, sest miskit on veel olulisem. Olulisem kui ma ise ja minu mõtted. Nii olen oma prioriteedid pannud. Lollisti? Küllap vist
