Lihavõttelaupäeval võtad end kokku ja viid mina rännakule kitarri, pisut ühetooniliste laulude ja Tätte vanemaga. Et segi ei läheks selle nooremaga. Mulle ta laulud sobivad, eriti selliseks sisemiseks mõminaks kui kolad kuskil metsa ehk mere ääres ja mõtled omi mõtteid. Siis need laulude sõnad - iga oja tahab ükskord jõkke või mõtled, et kurat teab mismoodi tal seal läheb - sobivad kohe väga. Ja eks looduselapse maailmad ju ikka ka puutuvad kusagil kokku, mingid ääred ja piirid ja õrnad puutumised. Omaette olemise võlu on temagi sees ja see köidab mind. Köidab mõtted ja hinge. Köidikud ei ole kui kammitsad, need on selline vaike inspiratsioon, mis suunab kõrvalt vaatama.
Ja siis sa näed ühte hilises keskeas mutti istumas teises pingireas, et ei oleks väga kaugel muusast, aga ei peaks ka ta hambaplomme kokku lugema. On selliste teksade ja kampsikuga mamsel, üksi plaksutamas. Kui plaksutab, siis paneb mobla sündsalt põlvedele (hoidku jumal selle eest, et see kolisedes kukkuda võiks - kus selle kahju ots) ja miski kentsakas muige-naeratuse segu ta suult ei lahku. Miks ta muigab ja miks ta on tulnud vaatama muusat? Võiks ju lugeda raamatut - 4.99 ja kuulata juutuubist tasuta sinna laetud muusikat ning kujutada ette, et on sellel toolil selles paekivise seinaga saalis, kus kontserdipublikut võib olla nii palju, et ei mahu saal äragi.
Aga oma silm on kuningas. Tahaks ju näha, et mitte ainult tema ei ole vananenud. Selle muusa uhke juuksepahmak on ka jäänud hõredamaks ja see pisuke kahjurõõm on ju väärt pileti hinda. Ja see kare hääl , mis tinistab kõik mamsli ümber. nii et jääb muusa ja paekivi sein ja seal kusagil müütiline maailm täis ootamatuid pöördeid, vee vulinat, õhtuhämaruse muutumist lillakaks -roosakaks taevavõlviks, mis hetke pärast annab maad loojangule. Päevitet nägu ja head kingad ning lihtne kuub. Koduvillane meenutusterada, tuttavamad ja vähemtuttavamad laulud. Pärast kontserti karge õhtune loojang Vihula mõisa tiheda hoonetekompleksti üle. Ja täiskuu - see roosa täiskuu, mis pidi õnne tooma veevalajale ja kaksikule, aga ikka oled nii arg, et lotopiletit osta ei julge. Julged pildistada seda suurt kuud ja siis nentida, et ei ta sunnik ikka seda muljet pildil ei suuda luua. Aga ikka pildistada, sest lisaks pildile jääb ka see tunne... varakevad, muusika, muusa ja kuu.
Libisemise luuletus.
Libisen lumel ja libisen linnas,
libisen vahel ka kindlamal pinnal,
libisen läbi nii elust kui ilmast
libisen mööda suurest maailmast,
Libisen mööda ma uhketest villadest
libisen parketilgi sokkides lillades
libisen lihtsalt ei muietki suul
libiseb mööda suur kollane kuu.
Libiseb peost käsi nii soe
tundub ma kaotan nüüd sõbra toe,
libiseb meelest tähtsaimgi töö,
libiseb kasinalt kinnitet vöö.
Libiseb viltu mu moodne müts,
libiseb katuselt lumetüts
käsi libiseb üle mu kirjarea,
kaasa libiseb mälestus magus ja hea.
Naeruvine libiseb üle mu näost
kui libiseb veel üksik huige käolt
elukevadki libiseb käest
sõua või mitte sa kõigest väest.
Libises valmis ka. Las olla. Imelik on ta ikka.
