Jaanilaupäev 24. juuni 2021

 

Imeline rahu ja imeline tasakaal hinges. Parim nali oli see, et sain kell 21.17 sõnumi õpilaselt, kes küsis, kas ma kontrolliks ta tööd üle. Olin natuke aega kohe oimetu. Parim üllatus oli see, et lõke oli läinud ise põlema - Enno visatud suitsukonile andis leebe tuuleke natuke hoogu juurde ja nii oli selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, lõke juba oluliselt väiksem. Parim seltskond, sest Pireti sõbrad, Moos ja Kips, hunnik lapsi ja kõik niisuguses sulnis peotujus, et anna minna. Parim kosutus oli suplus jõevees, mis hetkeks meele klaariks tõmbas. Lustiti mängides kuningamängu ja petanki, sõideti paadiga ja mängiti noolemängu. Ma tegin pirukaid ja oh rõõmu, minu pekki läinud kartulipirukad said otsa esimesena, Viimased riismed võttis ilmselt Kalev eile kaasa :). Nii palju siis lihapirukatest. Mängiti murumänge ja ema Evi, kes muidu valutas puusa ja põlve, mängis agaralt "Mul on üks tore tädi..". Siis muidugi " Ass, ass, tagumine paar välja..", lisaks lapatuu ja "Me lähme rukist lõikama".  

Aja kulgemine ja jaaniöö värvidemäng koos kohustuslike kihulastega, puude tagant tõusva täiskuuga ja lõkke ümber lustvate inimestega oli kosutav meeletoide. Kalev hüppas ka korra läbi, vanaema Salme kurtis kuuma ja vihmast tuli meile täpselt kolm tilka. Liispet tegutses kuskil oma radadel ja nii olin vaba lihtsalt olemaks. Viina ei tahtnud, piisas kaljast ja veest. Helve kamandas ja toimetas ümber laua usinalt - sööge kartulisalatit, Piret tegi. Kus on terav nuga, ma lõikaks arbuusi lahti. Piret, pese jalad puhtaks! Tule mängima, võta seda ehk toda. Talle see kohe meeldib. Ma kujutan ette, et kuidas ta oleks pisike jupijumal, kes tõsiselt ja tõemeeles maailmas korda looks..  Aga ka see ei suutnud suverõõmust killukestki endale saada.

Ei ühtegi muret ega probleemi. Peale kihulaste, kes mind ikka lõpuks minema ajasid. Tuled koju ja kratsid muudkui jalgu...tubli tunnikese vähkred aasta lühimal ööl ja siis vajud voodisse... Jaanid on läbi, nüüd hakkame jõulusid ootama.

Täna (25.06) selgus, et olen saanud Selveri kinkekorvi jagu rikkamaks. Nüüd peab siis Jõhvi veel minema. Aga tänu fortuunale ja firmale, kes selle kõik kinni maksab. 

Lõpuaktus 19.06.21 veebis - 73. lend

 Vaatan kodust veebist kaheteistkümnendike lõpetamist ja olen ise ka äraspidises arusaamatuses kuidas see küll nüüd nii on juhtunud, et virtuaalsus on nii omaseks saanud, et seekord siis sedapidi läks. 

Direktori kõne ja Anu kõpsuga kontsakingad, lilled ja lõpetajad, luuletused ja muusika. Oskan ette kujutada kuumas aulas levivat kaselõhna. Vallavanem räägib koolipingi nühkimisest ja tähtsast päevast. Usun teadvat vanemate uhkusest paisuvat rinda ja ohet, et üks etapp on laste elus taas möödas. Ees on tumedamat sorti tulevik, sest määramatust on väga palju. Joosepi tervitus on üllatus :). Tal on selline tunne, et kui panna end õpetaja positsioonile - higistavad peod ja paranoiline . Armastus ja armumine kui paaranoilise situatsiooni näited. Meeleolu on kõrgendatud, põhjus on lihtne, täna on oluline päev - rahvusvaheline luuletuste lugemise päev. Me arvame, et täna on tähtis päev - aga ega sest suurt meelde ei jää. Paremaks enam ei lähe - argimured ja probleemid saavad teid nüüd kätte. Keskkooli lõpudiplomit on tarvis tõendamaks, et inimene on omandanud üleloomulikult palju teadmisi, treeninud oma aju 12 aastat. Lõppu lugu Troojast ja Menelaosest. Siis hangub ta nägu pildina ning kõnejärg läheb Toomase ja riigikaitse märkide jagamise juurde. 

Kui oled nii pikalt õpetaja, siis hakkavad need lõpetamised tasapisi üheks suureks lindiks liituma. Ikka on lõpetajad ja pidulikkus, kõned, diplomid, lilled. Muutuvad nimed ja osalejad. Kiidetud saavad lapsed ja lapsevanemad, meelde tulnud teod ja saavutused. 11. klassi korraldamise traagelniidid, mis kord enam ja kord vähem paistavad. Lendamine, keerdkäigud, lihvimine, lava lõpetajate päralt... 

Liiga palju õppinud. õpetajad teid välja kannatanud, klassijuhataja sponsoreerinud kommidega, filmistsenaariumi kokkuvõte lõppemas, lood, mida jagatakse kooliaastapäevadel, jäävad mälusoppidesse ootama, google meedi tund on lõpule jõudmas, lennuraamat üle antud ja viimaseks vaatuseks õnnitlemine ja pildistamine.

Eksimine on inimlik. Aktus lõppenud. Mahtus 55 minuti sisse, oli tempokas ja nooruslik. 73. lend on lõpetanud, aamen.

Markus ja Markus, Christofer ja Kasper, Teele ja Hedi, Johanna Maria ja Doris, Danil ja Andrei, Riko ja Arseni, Larissa ja Dmitri, Sander - on nüüd abituriendist saanud vilistlaseks. Muutunud reaalsus. Püüe võtta sest muutusest parimat. Edu.

Et oleks postmodernistlikult irratsionaalne, siis pildid on eilsest.