Võiks arvata, et pärast koroonaaegset kodusistumist ning suve sügelevad käed töötegemise järgi ja hing ihkab õpetada ja õpetada ja õpetada. Aga võta näpust, miskit erilist lusti ei ole. Ehk on selle taga kuskile kuklasse hingav teadmine, et iga hetk võib kõik taas lukku minna ja ma pean jälle ainult elektrooniliste vahenditega hakkama saama.Kevadine kappamine ja lõpetamisele kulunud jaks ei jätnud kirjutamiseks ruumi. Püüan nüüd taas oma mõtete virrvarrist miskit välja selekteerida ja blogisse kirjutada. Et pärast oleks kuskilt vaadata..Mida mõtlesid ja kuidas ütlesid, istusid ja astusid ehk molutasid.
Niisiis -
uus Erasmus ja koroona,
lõpetamata kaks vana Erasmust ja ikka koroona,
enam üks päev ettevõtjana VOL 2,
e kursused ja õpetamine,
ratsutamine ja Arma,
kullastandard ja sellest läbinärimine,
kabineti asemel klassisüsteem,
klassiga või klassitu - see on küsimus, aga uhkus ei luba küsima ka minna,
hindamine ja mina ja muud probleemid,
pekki - Mare tunnikavad ka,
lisaks on kadunud kõik esitlused ja töölehed, ainult riismed üksikutes kohtades;
tulejad ja minejad ehk uued ja vanad kolleegid;
Tulivesi ja piiritus;
...
Hetkel rohkem ei tulegi meelde. Aga tundub, et jagub sedagi.
Tõeline peadmurdev küsimus - kuhu see suvi kadus? Missugusse põhjatusse auku kaob aeg ja kuidas saaks sealt raasukesi tagasi. Mitte kuidagi ei õnnestu. Koolimajas on maad võtnud imeline vaikus, lausa lust on siin olla ning kribada. Nautida viimaseid rõõme, et on kabinet :). Ja suvi akna taga.
Aja mõõdupuuks on saanud vererõhutableti leht - 10 tabletti ja 10 päeva. Ning siis püüad ennast tüssata, et kui võtad teisest lehest ka ikka mõne, siis on justkui rohkem aega selle kümnepäevaku lõpuni.
Suvi on eestlasele nautlemise aeg - kontserdid, reisid, kohvikutepäevad, igasugu üritused, metsad ja marjad, seened ja pildid nendest sotsiaalmeedias, mererand, matkamine, sõbrad ja grill, ujumine ja kümblus päikese käes - kõik see peab laadima patareid täis, et pidada vastu järgnevale masendavale sügisele. Sel aastal oli suve hakatus selline ettevaatlik, ikka alles koroonaküüsis, samas hakkasid piirangud leevenduma ja isegi mina jõudsin kontserdile. Sedapuhuku Vihula mõisas Georg Otsa laulud Matvere ja Zahharovi esituses. See oli selline minek tagasi isa lemmikmuusika aega, aga samas oli klassika ja tolleaegne estraad mõnusalt miksitud. Aga mis mina, kes ma siis olin kümnene tatikas, kui Ots suri, suurt mäletan. Mäletan diktori poolt raadios teatatud uudist ja seda kuidas ta hääl värises. Mäletan seda, et vaevasin pead - kas Geor Gots või ikka Georg Ots, sest hääldamisel nimesse väga vahet ei jäetud ja kirjapildis polnud vist meelde jäänud (ju ma siis ajalehti ei lugenud). Aga hilisemad mälestused filmidest (tsirkuseprintsessist ja kolme katku vahel) on juba ladestused teadlikumast eluperioodist. Kontserdist jäi kõlama mõte, et ega ta eriline naljamees ei olnud, ikka tõsine, töökas, vastutulelik ja heatahtlik, naiste (eriti sõjaväelaste naiste) lemmik ja iidol paljudele (ikka selleks et õhata oma printsi poole). Ja siis lood sellest, kuidas sõjaväelaste naised Estonia teatri abonomentidena esimesed read ära ostsid ja ettekirjutusi tegid, et kuidas ja millises valgusvihus nende armastatud laulja peaks seisma. Ehk siis see jaanipäeva ajal Otsa Soomes ringi lennutamise lugu, kus ta lennukiga mööda jaanitulesid sõitis, maandus - laulis oma Saaremaa valsi ja edasi lendas. See võis tõesti sürr olla, kui taevast laskub laulja, keda kõik teavad, esitab laulu ehk kaks ja siis edasi haihtub taevasse. Nagu UFO või siis hoopis kõrgem taevane olend.
Käisime Liepajas. Aga see võtab sutsu aega, et siia kõik muljed kirja saaks.
Siis Luhtre turismitalus toimunud seminar.
Siis neid ratsutamisi ja võistluseid ikka ka kimpudena.
