mai 2020

Koroona on nüüd justkui üle elatud - ametlikud piirangud muutuvad leebemaks ja elu hakkab tasapisi normaliseeruma. Kooliaasta jõuab ka lõpule. Veel kaks nädalat ja siis üks nädal ja siis veel mõned päevad. Aga .. ja neid agasid näikse ikka ja jälle juurde tulevat. Ja kuhugi on kadunud rõõm elust. On töö ja on on elu, aga rõõmu napib. On kevad, aga see on segamini jäise rahega ning soojus peidab end ikka veel... kuhugi määramatusse. On toomingate õitsemise aeg, kraavikallastel kirkad varsakbjad, taevalaotuses haarab kõrv pääsukeste laulu, lõokesi ning õhtuhämaruses isegi ööbikut. Uljastel kukkus kaks korda õhtune kägu - õhtul on õnnekägu.

Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
"Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks."

Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.

Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.

Ilmaaegu halad, käsi ringutad.
Kui kord kängub arm, siis parem mingu ta.
Teist ma armastan ja tema omaks saan.
Kuid su maja juurde eile tulin taas.
Mitte huvi pärast, ammu lakkas see.
Tahtsin ainult heita pilku aknasse.

Jessenin 

Vahel suudad leida luuletuse, mis täpselt su meeleoluga kaasas käib. Aga ma pakun, et see on miks tema luuletustest... nii palju kui mina tean. Peaks endale ka ostma ta luuletuste kogu. Siis on hää lugeda :). Kui Susi käest küsisin, et miks just luule, siis ta vastas, et selles kuratlikult kiires maailmas on aega romaanide jaoks vähe. Tundub, et ma olen ka jõudnud piirile, kus ajaga laristamise asemel tuleb hakata koonerdama. Ja ise ka ei saa aru, mis mind selle piiri peale rohkem tõukab, kas see, et vanusenummer on keeranud viiekümnendate teise poolde ja pension (kui ta eest ära ei jookse) hakkab mitme käänaku tagant paistma. Või siis see, et harvaks on jäänud juhud kui ühelgi päeval ei tunne kuskilt miskit valutavat :). Või kogunisti see, et suudad meenutada nooremaid, kes on su ümbert lahkunud ja see teeb ettevaatlikuks. Ja vanemaid. Ja noorus hakkab muutuma helgemaks ja tsiteerides arsti Marje sõnu - oled jõudnud aega oma elus, mil elumõnusid tuleb hakata piirama. 

Ses mõttes ajab ikka marru, miks keegi ei räägi sellest, et suureks saades ja kaua elades jõuad taas varasesse teismeliseikka, kus hea tahtmise korral saad selle suitsu ja purgidžinni kätte küll, aga sisimas ju tead, et ei tohiks. Mitte et ma seda suitsetamist hullult taga nutaks, rahast on kahju. Ja alkoholiga on ka nii, et klaasi taga kogudes on tal suurem väärtus kui üksi manustades.

Inimene on sotsiaalne olend. Jagamises on elu mõte ja nii me muudkui jagame laiali oma helgeid hetki - vanemate ja sõpradega, laste ja lastelastega, isegi elektroonilise bloggeriga. Uskumatu. Aga mu lootused on ikka sellel, et sessinases maailmas ei ole neid hulle, kes väga viitsiksid mu hajevile valguvaid mõtteridu lugeda. Tahtsin kirjutada soperdamisi, aga siis sain aru, et see ehk ei ole enda suhtes ilus. Mis sa siis risustad seda netti. Ja natuke sidusat teksti ma ju ikka oskan luua. Niisis - jagame hetki ja muljeid, pisaraid ja rõõme, pilte ja pildiseeriaid. Elu näiksegi koosnevat mälukildudest ja jagamine teeb selle uhkelt mõnusamaks. Et mis kõik on olnud ja mis emotsioone see meis on tekitanud. No alates oma keska lõpust ja sellest, mida siis ülekohtuks pidasid ja kuni selleni, et mis see ülekohus pragu su jaoks on.

Ma peaks hakkama heietama oma mälestusi seoses klassiga, et siis oleks lugu lõpukellaks võtta. Päramine aeg on, sest see kaks nädalat kaovad peost nagu niuhti. Ma tean küll. Helena näidis on ka olemas... aga ma pakun rohkem seda raamatu varianti. Natuke kahtlen küll, et kas ma hakkama saan, aga küll ma saan ... kui vaid tahtmist on. Ehk siis tsiteerides Marjet ( ja meenutades seda, et ta oleks järgmisel nädalal saanud 66) : "Kõik algab suhtumisest!" Siit ka elutarkus - et suhtumine algab usust endasse, pealehakkamisest ning niutsumine ajapuuduse, oskamatuse ja elutempo üle just eriti ei aita. Tegelikult kohe üldse ei aita. Võta ikka jalad kõhu alt välja ja ära kaeble. Prioriteedid, ajaplaneerimine ja muud sellised moodsa aja oskused :). Et siis ...? Olen ju läbinud neid enesemotivatsiooni ja planeerimise koolitusi, et kuidas sketšida ja toetada meeskonda, kuidas olla hea õpetaja, teha meeskonnatööd, arvestada erinevaid rolle, tugevusi ja nõrkusi... aga pean ikka tunnistama, et skeptikutega on suht keeruline koostööd teha. Sest lennukust napib :). Järgmisel nädalal on see mentorluse kovisioon.

Kusagil kuklas mõlgub mõte ka sellest, et ettevõtliku kooli memuaarid tuleks üles tähendada. Ajaloolane minus teab rääkida, et .. pekki, praegu tabas mind teadmine, et koos kõvakettaga läksid ka need ... Nüüd tahaks vanduda. Ja kõvasti. Ja kohe väga kõvasti. Et siis mälu on üürike... ehk leiab kusagilt veel killukesi. Kui sellesse msn-i saaks sisse logitud, siis ilmselt seal saadetud kirjade kaustas võiks olla veel miskit alles.  No ma saan veel kaua niutsuda oma dokumente ja esitlusi ja muid materjale taga. Pael. MORAAL: kui kõvaketas piiksub ja nõuab tähelepanu, siis tee see kohe korda, ära oota, et millal siis kõik lõplikult pekki läheb. Uskumatu. Aga nii see taaskord on. Tagantjäreletarkus maksab valusate vitstega. Läksid esimeste Komeniuse projektide materjalid... Läksid esitlused ja töölehed. Läksid... töömemuaarid ja aastatepikkused tegemised-toimetamised (pildid ja kirjatööd). Miskid filmid ilmselt ka. Aga filmid saab kindlasti tagasi, virtuaalne maailm võtab ja annab. No igatahes oli valus laks. 

Esmaspäevase uudise ka panan siia - Madlil saab olema see kraaniga mudel :), ehk siis kahe plika kõrvale ka üks poiss.

Ja Lexy sai seitsmeseks ning noorhobuste sekka tal enam asja ei ole.

Aitäh mr Nice Man :).