Kuidas jõulurõõm kahjutuks teha?

Elu on kummaline - meie ise enamasti elame ta kummaliseks. Valikud, mida teeme, sõnad, mille lendu paiskame, või siis hoopis sügavasse enda sisse peidame, vaade, mis on vürtsitatud eelarvamusega, maitseme kibedat argirutiini täis karikat kui hinnalist autasu , võimupiruka krõbe koorik ... küpsenud kadeduse leegi paistel ...ehk siis eneseuhkuse ahtake rada kus kõrvuti kõndima ei mahu

Täna avati Jõhvis uus kaubanduskeskus, on black friday, avati Reidi tee ühendustee Tallinnas, meie koolimaja sai ka jõuluse kuue. Piller rääkis kuuskede kaunistamisest - meil on jõulused lumememmed ja piduline jõulumaa all fuajees.
Täna pidasime koolis jõulupidu - matuselaua tujutuses ja vaikuses. Sõime põnevat ja maitsvat toitu, olime kõik koos (õpetajad ja koolitöötajad), kuid ometi igaüks oma kahtluseussiga hinges. Et kas lendu lastud sõnast ehk kasvas mõistmatuseseeme? Et mis siis sel aastal küll lahti on - palgaraha võeti kasinamaks,
Jõulurõõmu saab ellimineerida kui ...susid ja õõnestad oma jalgealuse olematuks ning sumpad siis mudamülkas. Jõulurõõmuga saab ühelepoole kui võtad ära lootuse ja muinasjutu - alasti tõde koos depressiivse novembripimedusega lajatab serviti kuklasse. See kurjus, mis võimuga inimestesse elama asub, on ikka murgine taim. Annad toitu ja kasvab jõudsalt. Konnatiigi probleemid.

Pildid tegi Ülle Mähküll.
Aga siis teema juurde - tegelikult on parim viis vaip jalge alt ära tõmmata ja selleks vaibaks on lootus. Võta inimeselt lootus ja sa näed. kuidas ta õlad vajuvad longu, silmist kustub sära ja tema tegemistest saab tuim kohusetäitmine. Ja kui nii on tehtud, siis peab olema eriliselt tugev inimene, et jõulurõõmu suuta sisemusest üles leida. No näiteks ütled juba paar kuud enne jõule, et tee tööd kuidas jaksad ja mis kvaliteediga tahes, miskit lootust preemiale ei ole. Usun, et see on koolides suht tavaline praktika. Ja siis saab muidugi ilkuda, et miks õpetaja silmad ei sära või et mis - kas õpetaja ei olegi maa sool, kes teeb tööd ainult missioonitundest...
Siis teine võimalus on külvata kahtluseseemneid - et sa ei teaks, kas oled süüdi ehk ei, on su kaaslane sulle (kollektiivile) lojaalne, et kui on tume ja tundmata maa, millel astuda samm sammu haaval üliettevaatlikult... siis kulub kogu aur sellele, et jalge alla vaadata, olla võimalikult ettevaatlik, urgitseda oma sisikonnas ning vähem jääb aega märgatapäikese loojumise viirgu taevas, mis oražikas-kollastes toonides eemal terendab. Kui seda seemet külvata kollektiivis, siis võimendub kahtlusetont sajapäiseks loheks, mis saba keerutades jalust niidab ning rõõmu hävitab.Ja siis on seda ootust heale samuti vähemalt poole jagu vähem.
Mis veel - kontrastid... peaks olema ootus headusele, aga sina oled kurjuse keskel sahmimas oma lootusetut võitlust. Kirkad värvid ja lumevaip lasevad loota, et helgus on saabumas, kuid pimeduse hingus hinges seob silmad ning sa näed ainult moonutatud varje. Depressiivne meel maalib tontlikke pilte, jõulumuusika helgus ja küünalde valgus ei suuda hajutada hirmu. Isegi pildid Niguliste imelisest jõulupuust ei inspireeri, sest eneseusku enam ei ole. On vaid see meeletu maailm oma ängi, jala ettepanemise ja kurjusega. Jõulurahu? Mis jõulurahu?? Kus on see rahu kui meel on mürgitatud. Ehh... sel juhul teevad kontrastid jõulumaailma võltsiks ning sa kaotad usu maailma headusesse. ja siis on jõulud pekkis. Kindel.
Kindlasti saab veel miskit teha - muuta sind mõttetuks mutriks, panna tegema tobedat tööd, mis nüristab, sõita üle su varba, et valulävi võimalikult madalaks kuluks, sättida su ette kõverpeegel, mis moonutab vaadet, võtta ära armastus  - kohe hakkad saama matse, mis ühekapa ehk ei tapa, kuid kõik koos on igasugust jõulurõõmu surmav. Sallimatus kindlasti ka. ja kui inimene on üksi, siis on ka väike haav valusalt lõikav.
Mul jäi kirjutama lugu teema, et mis saab homme. See on see homme. Lootusetult külm, mõttetult tuim, kommertslik ja võlts, pinnapealne ja hinge purustav...
Kas selle nimi on nüüd depressioon või lihtsalt jõulumasendus?

Braga monumendid

selliseid poolikuid postitusi hakkab tekkima, aga parem see kui mitte miskit.

Kaja magab veel, tundub, et tal on hull külm...
Kui alguses tundus,et sellise vihmaga saab olema suhteliselt märg nädal, siis Jumal on meid hoidnud - sadas sel päeval, mil me sees olime ning muul ajal on olnud piisavalt päikest või pilvi, aga laussadu mitte. Päev tõotas juba algusest peale olema tihe. Sete Fontesm siis Bom Jesus, siis lõuna ja traditsiooniline toit, lubati ka jalutuskäiku linnas, kuid see asendus sujuvalt lõunasöögi sabaga... Juba lõunale jäime tund aega hiljaks.
Edasi katedraal, oreli tutvustus ning päev lõppes koolis kell 19.37 kui pärast esitlusi jagati kätte sertifikaadid.

  Sete Fontes kui veesüsteem, mis kunagi toitis linna (kui see veel väiksem oli ja nii suurt tarbimist ei olnud). Juba Rooma ajast on leitud põletatud savist veesüsteemi jäänuseid.
Bracara on portugali-keldi keeles linna (piirkonna) kohta kasutatud nimetus. Asutatud Rooma kolooniana 20. a eKr. Linn kasvas jõudsalt ja juba 3. sajandil tegi Diocletianus sellest distrikti pealinna. Kasvab siiani see linnake, ning kui uskuda vikipeediat, siis on seal 192 000 elanikku.

  Sete Fontes pani mind mõtlema, et kas meie noored teavad, kust tuleb Kiviõli vesi? Ma pakun, et suht vähene on see teadmine. Aga see võib olla ka vale kõhutunne. Mägesid meil ei ole, aga põhjavett on küll. Kuidagi nad selle ikka kokku koguvad ja meite kraanidesse koos miski kloorikogusega saadvad.

 Korgitamme tõrud. lehed on hoopis teistsugused. Ja nii ongi, et puud on neil ka sellised võõravõitu, annab ikka meenutada, et mis on eukalüpt ja mis on pöök ja mis on vahtra moodi lehtedega, aga vaher ei ole...
Portugal on maailma suurim korgi tootja - kotid, ehted, märkmikud, lipsud jne. Ilu nii palju kui kulub.

 Uhke on see kõrgusest vaadatav sinetus - silm seletab kaugeid mägede kontuure. orus on end laiali paigutanud linn, mis on kaks Tartut ja pool Tallinna, Kirikukellad selja taga loovad erilise meeleolu. Jumala poolt viimaseks teekonnaks jäänud Kolgata tee on see sümbol, mida mäe otsa ehitatud kirik peab meile meenutama.
Raske ja vaevaline on tõus selle neoklassitsistliku kiriku juurde (ehitatud 1784), u 500 trepiastet ning viletsamatele ja vee jõul töötav köisraudtee, mis huvilised üles sikutab. Kui uskuda Joannat, siis armastavad Braga elanikud ronida sinna mäkke kaunitel päikesepaistelistel päevadel ning teevad seda ikka eelkõige jalgsi. Jooksevad, jalutavad, põletavad kaloreid jne.

 Barokk on imeline. Minu religioosne haridus puudulik ja iseensest usleige tegelasena vaimustud pigem loodusest ja kunstniku oskusest siduda kõik selliseks tervikuks...

Joanna ootas meid all, meie laskusime treppidest... ja lõunale jäime ainult tund aega hiljaks.

https://easyportugueserecipes.com/corn-meal-baked-salted-cod-bacalhau-com-broa/

Seda me siis sõime ja eelroaks olid paprikad röstitud ja midagi head oli peale pandud - juustu-küüslauku? Igatahes maitses hästi. Kummaline on, et siin ei sööda just eriti palju juurikaid söögi juurde. Üsna tummised toidud ja mitte just eriti salatit. Aga eks igal maal ole oma kombed.

 Jumala juures on rahulik, orelimuusika, arusaamatud sõnad voolavad kokku tundeks, et on aeg end maailma saginast välja lülitada. Ja siis lased voolul end kanda - kuskile, mille nime sa ei tea ja lihtsalt oled... aeg peatub, samas hoiab sind oma kütkes argipäevade sagin... ja see tekitab oleku, kus pead pisut pingutama, et seal niimoodi lihtsalt olla. Keset pühakuid (Hieronymos, Augustus, Toomas jne) tunned, et oled parem...
Kuidas on olla ingel - tahaks Marjelt küsida. Panin usinasti küünlaid (ehk siis münt masinasse ja elektriküünal hakkab põlema).

 Esitlused andsid ülevaate muusikast, mis monumentide perioode saatis. Itaalia oma oli väga hea ja noorte esinemine mõnus. Portugali omad esitasid muusikana... oma esitluse. Flööt, viiul ja tšello.

Pärast pikka päeva on kiusatus lohistada end voodisse ja sinna jäädagi. Aga siis teatab Anastassia, et me läheme väikesel dringile - kõik koos. Otsisin endale midagi vähem magusat ja lasin ette vuristada vahest ehk üle poole kokteilide nimistust. Mõned olid nii keerulised ja pea 6-8 komponendiga. Lõpuks valisin americano - campari, gin ja toonik, millesse oli uputatud laimipoolik (peaaegu nagu kompott). Maitses hästi. ja tegi purju ka... kuna oli üks kokteil , siis mõõdukalt :).
Njah, miskid allikad väidavad, et gini asemel oli vermut.
Nali seisnes selles, et Tassos sai oma valiku kohaselt sellise pika jalaga klassis ja suht naiseliku kokteili.. no ja siis ma kohmasingi, et Tassos sai midagi mehelikku  :), naersime, et silmad märjad. Arutasime lõppeks isegi poliitikat ja eks meid kõiki huvitas kuidas ikka Hispaania Kataloonia eraldumispüüetesse suhtub. Saime vastused Hispaania vaatenurgast.
Idee järgmiseks projektiks: Youth for better future. Prügi ja kliima, aktiivne osalemine ja vastutustundlikkus, koostöö ja sallivus. Hakka muudkui aga pihta.
Hakatuseks aga läheme täna veel Guimaraesi.