laupäev, 2. august 2025

Dagö ja Fine5 Tantsuteater esitlevad: "Vahtra hääl ja üllas kuu" ehk "Voce d’acero e nobile luna" 02.08.25

 Oi kui pika hambaga ma sinna läksin ja korda kolm ohkasin, et miks ma küll selle pileti ostsin. Aga siis jälle lohutasin, et peab peale klassikalise teatri vaatama ka miskit muud ja see tantsu (liikumise), sõna ja muusika sümbioos on just miskit sellist, mis laiendab silmaringi, aitab avastada maailma ja on uudne. 

Muinasjutt poisist, keda nime pärast narriti (Imal Toomingas) ja kellest sai juustumeister ja kes vahtra otsa pani juustust kuu, mis inimestele lootust pakkus. Polnud ma sellest novellist miskit kuulnud ja ka asjaolu, et Saatpalu oma poja mattis, kes näitlejana siit ilmast 27 aastasena lahkus, seda ka enam ei mäletanud. Aga lõpuks keris see kõik end ikka tervikuks. ÖLubati huumorit, absurdi ja helgust. Ei valetanud. Aga lõpuks pani 1,5 tundi jutti istumist tagumiku nihelema. Publik oli teistsugune kui Rohelistel niitudel, koht oli teistsugune - ikkagi ERM. Ja m jäin mõtlema, et millest selline vahe? Ja kuidas ma seda siis ikkagi tean? Riietusest, tulemisest, aplausist ja õhkkonnast. Imelik, et tajud füüsiliselt õhkkonda. Aga tajud, kui viitsid kuulata 

Ja ma kuulasin heli kõlamist nende klaasseinte vahel ja higi voolamist tantsijate kehadel ja vabaliikumise lusti ning muusika ühekssamist tantsijate meeltes liikumisega. Ja päikesekiirte helki läbi seinte ning taamal kuulmatult liikuvat deltaplaani, pilvi ja valguse murdumist. Ja meil on vist vaja muinasjuttu, et ses jaburas maailmas end taas leida, mõtestada oma olemasolu ja imetleda juurstukera kui üllast kuud vahtra ladvas. 

Võtan juba pikemalt hoogu, et tänaks esinejaid kuidagi. Ja seal tänas keegi tantsijaid smuutidega. Selle taga näis olevat saladus, mis vaid kinkija ja saaja vahel teada, aga see oli armas.

Tagasisõit läbi tekkivate udulaamade ja augustiöö, vilksavad loomanoorukid teeservades ja päris pimedus, mis juunis pea olematu oli, aga nüüd salapäraga maad katab. Ja lugu, mille kaasa said. Kingituseks üllas kuu tahavaatepeeglis (küll vaid poolkuuna, aga see eest suure ja saatjana läbi pika teekonna).

Dagö - Imal toomingas ja üllas kuu

Imal toomingas
miks purju teed Sa linnud oksteil?
Kaval toomingas,
et öösel lärmavad Su oksteil.

Aitab mind, kuid sõber kuu, rasvasuu
joonistab mu õlale tattoo
kus om ja zen
saab und õnnelik mees.

Kiuslik toomingas
võid ajada, kui pistad röökima
nilbe toomingas
mu kaitseingligi Sa öökima

Juustupõrsas, sõber truu, üllas kuu
kinni topib linnukeste suu.
On öö, kõik vait
näeb und õnnelik mees

Võtab kaasa hommikul, rasvasuu
lahkudes mu õla pealt tattoo
ja homseni ta kaob.

Head ööd üllas
Kuu!

https://sasslantis.ee/lyrics-dago-imal_toomingas_ja_ullas_kuu 


https://sky.ee/lauri-saatpalu-luhinovellil-pohinev-tantsulavastus-esietendub-dago-muusika-saatel-ermis




ARVUSTUS | „Vahtra hääl ja üllas kuu“. Lavastus, mille järel kõlas kaheksaminutiline aplaus - Eesti Päevaleht

neljapäev, 31. juuli 2025

31.07.2025 ja Rohelised niidud ja Kiidjärve

Nostalgia, ajastu absurdsus, kuulsus, elu ja armastus...
Suveetendus nagu mullu ja muiste - head näitlejad ilus muusika, eriline koht (Kiidjärve), suvi oma eheduses (vihma nii palju, et jaguks kohe mitmetesse õhtutesse), lustakas publik ja pisikesed detailid (telgid kui suve sümbolid...kuni porise heinamaani, teisaldatavad kempsud, kus kipud palvetama, et kas enne sind sees olnud külastaja on nt paberit maha visanud ja kas vetsu seisukord võimaldab hingata või peab selles tegevuses pausiga leppima).
Kuuluse ahelad on üks nunnu laul, mis juhatab sisse teema. Laval liiguvad ajaloolised tegelased - Anna Klas, Bruno Lukk, Eri Klas, Arved Haug, Kalju Terasmaa, Uno Loop... Heliloojad Gennadi Podelski ja Uno Naissoo, Arne Oit ja sõnameister Heldur Karmo. Alguses noored, uljad, ja elupõletamise hapral joonel kulgevad kangelased minu lapsepõlvest. Etenduse lõpus teevad nad kokkuvõtteid oma elust... igaüks elas elu oma moodi ja see hetk kuuekümnendates kui nad koos moodustasid Eesti Raadio meeskvarteti taustana saatmas. Kurb oli tõdeda, et kunagisest kuulsusest võib alles jääda hale vari, kus kitarriga vanameister Uno Loop pisikestes rahvamajades oma esinemisjärjekorda ootas, et siis esitada oma kunagisi hitte müües nii oma elu veeringute eest. 
Õigupoolest on etendus kui hetk, kus aeg peatub ja küsib - mis on kuulsuse hind? Ühel hetkel me väsime ringi sõitmisest ja pidudest koos rohkem või vähem tuttavate seltsis. Ühel hetkel pöördub mood ja maitse ning Beatles´i ajastu muusikakeel oli hoopis teistsugune. Ühel hetkel saavad oluliseks eesmärgid mis viivad meid omi radu - kellel siis dirigeerimine maailmalavadel või perekond või siis lahkutakse ... mahajääjatele tundub, et ülekohtuselt vara. Kui oskad tempot reguleerida ja karusellilt, kus restoraniesinemised vahelduvad ringreisidega, maha astuda, siis hoiad oma saatuse ohje enda käes. Nii elas nt Terasmaa pika ja rahulikuma elu keskendudes perele. No vähemalt jäi lavastusest selline joon kõlama. Aga saab ka armuda ja abielluda ja lahutada ja jälle abielluda nagu Eri Klas... Ja ikka elada sisukat ja põnevat elu. Ja millal on õige aeg elus millekski (muusikaks, armastuseks, eneseteostuseks, tööks, lõbutsemiseks) - see on selline tunnetuslik küsimus, millele õiget ega vale vastust ei ole. Aga ere põlemine kulutab ja nii võib leek olla küll valusvalge aga kaua sooja ei anna. Ja tulevad uued põlvkonnad ja uus mood ning vana settib kultuurikihina mälestustesse. Et siis tõusta soojaks sumedaks suveõhtuks ja siis taas hõljuda meie ümber muusikana.

Lustakaid detaile:
  • tädi (no minu vanune) lühikestes pükstes, etenduse kirjaga tsärgis ja kollastes kummikutes üle multši jooksmas, et anda ärku - publik on valmis šõuks;
  • minu villane pontšo ja see kuidas sellest vett välja väänasin;
  • veeloigud milles pärast vihma ujus multš ja millest tuli ikka läbi minna, sest teist teed kaitsva telgi alla saamiseks, polnud;
  • Lustiline korravalvur, kes rahva tuju hoidmiseks kildu viskas (mis on head - vetsus pole järjekorda, teine vaatus on algamas jne);
  • köstri lehmadena vihma eest pagevad pealtvaatajad olid miskit uut... ja kuna ma suht ees istusin, siis ma nägin vaid kõrval olevat rida tühjana...;
  • mürisev auto kusagil tribüüni kõrval ajas alguses ka hinge täis, kas mõnda muud aega kui etenduse aeg tõesti ei saa ajastada;
  • Moskvitšiga kohale tuiskavad staarid aastast 1962;
  • Liina Tennosaare Anna Klas ja tema poojušhka Eri + näägutav kasuisa Bruno Lukk ;
  • moraal: osta endale ikka korralik kilejope, mis selga mahub või võta kaalus alla kui tahad olemasolevasse mahutuda;
  • hirm jääda ligunenud põllule autoga kinni;
  • kõrvalautost tuli näitsik, kes auto pagasiruumist ettenägelikult botikud jalga pani (ja mina samal ajal oma rihmikutega lootsin hakkama saada);
  • paneeritud krevetid ja küüslauguleib (ikka rohkes koguses küüslauku);
  • seltsimees Unn ja Moskva kultuuripäevade Kalevipoeg, läbi vihma "Kungla rahvast" kaasa laulev publik;
  • soe tunne koju sõites, sest esinejad andsid endast parima, muusika helises hinges edasi ja kuskil hingepõhjas kumas teadmine, et  nõuka aja nõmedust pilati ikka täiega ja rikkad ka nutavad;
  • ajastus aitas püsida dokumentaalkaadrid videolahenduses; hea võimalus ühendada etenduses absurd ja ajastu; ja et kui on äike, siis tuleb katkestusi ka;
  • botikud peaks ostma, sellised uhked, millega teatris käia.



 

reede, 18. juuli 2025

Vihmana ma sajan, vendade Urbide lugu 17.07.25 Palmse mõis

 Suvelavastused kõik komponendid olid olemas: mõnus ilm, sõbralikud inimesed, head näitlejad, ladus tekst, hinge puudutav muusika, imeline koht mõisa tiigi ääres, puhvetid ja jäätis, reklaam ja ajaline raam, mis enamikku kohalolijatest kõnetas (mõnda oma isikliku kogemuse toel, mõnda vanemate jutu järgi, mõnda ajalooõpiku kaudu). Ja see jumalik pärnaõite magus lõhn, need natuke torkivad sääsed ja lavastuse lõpus kõlav ühislaul..."Sel künkal algas imeline laas ". Ma tõesti ei teadnud, et need on Jaan Krossi kirjutatud sõnad.

Kuidas rääkida nõuka aja asjadest, mis ei peida metsavenna traagikat, kuid ometigi olid nii jaburad, et praeguse aja noor enam sellest kuidagi aru ei saa. Huumori võti sobib enamasti ikka. Selline üle võlli ja groteskne. Õigupoolest oli etenduses mitu ajastut: 1950. aastate alguse Stalini hirmuaeg, kus klassikuuluvus jäigalt inimesed eri õigustega rühmadesse jagas, siis sujuvalt üle kuuekümnendate seitsmekümnendatesse, kus õpilasmalev ja EÜE vabameelsemate suhete ning pikkade juustega ajastule uue näo andsid (ja muidugi lillelised mustrid ja ajastu mood ka juurde), siis 1980. aastate I poole sünge uusvenestamine, vene keele ja kultuurimõjude laiutamine üle hariduse ja Eesti rahvuse ning siis juba ärkamisaja pooolt Nõukogude mentaliteedi vastu astumine uue põlvkonna poolt. Praegu jäin näpp suus mõtlema, et kui Urbid Soome läksid ja oli 1988, siis kuidas nad nii ohtlikud olid, et neid iga hinna eest kinni tuli panna. Või peaks hoopis arutlema, et kas KGB mõju oli tõesti nii kõikvõimas, et miskit veel ka 1988 ei saanud nende vastu... (nojah, loll küsimus muidugi.. aga ei saanud vist jah). Ja siis juba edasi meie aeg oma jaburustega, kui otsida tuleb pensionistaaži ja tõestada oma õigust haigekassakindlustusele, sissetulekule, dokumentidele ja muu selline.

Iga ajastu on omaette reeglitega, oma uue põlvkonna ja arusaamadega. Seitsmekümnendate sõna on lõngused, ja mendid ja siis tulid hipid ja punkarid ja Propeller, kellel õnnestus koolinoored 1980. a mässuni üles kütta. Viiekümnendatest immitses veel karmide aastate hirmu lõhna, ellujäämine oli eesmärk, mille nimel võis suu kinni hoida ja rusika taskusse suruda. Klassivahede rõhutamine, vaene aeg ja toimetulek oli võimalik vaid kokku hoides, riideid ümber õmmeldes ja muretsedes. Kaheksakümnendate iga vabam hetk aga kasutati võimaluseks pääseda päris vabadusse, sest ei ole ju ette teada. Urbid läksid Ameerikasse ära 1989, siis tundus juba uuem kord minu mäletamist mööda kindlama tulekuga, lootust oli ja ma ei osanud mõista äraminejaid. Sestap ka Urbide vendade minekut.

Siis käivad lavastusest veel läbi stereotüübid... et miilits on loll, et lavakasse sissesaamiseks on vaja magada kellegi tähtsaga, aga kellega? Ja veel, et punkarid on joodikud ja räuskajad, et teletegijad ei hooli esinejatest ja ikka nii edasi.. Vangis istuvad mitte väga ausad kangelased, aga ikka peamiselt selle nõmeda nõuka korra vastalised, et vana kooli (Eesti aja) aus mentaliteet ning töökus oli sidusmaterjal, mis moraalitust vene korrast meid eristas. Ja et mitte sammugi tagasi. Kuni selleni, et usinad tüdrukud hurmuritele kodused tööd ikka ära võivad teha, et silmarõõmu elu kergem oleks. Natuke julm oli Peeter Tooma üle ilkumine, et mõttetud laulud... eks ta oli pigem ikka selline traditsioonides olev konservatiivsem ja kuulekam laulja. Mässaja materjali jäi väheks. Ja alkohol ning vägivald kui üldine taust.

Märksõnad ja detailid - kahekordne raudvoodi, taevasse tõusev kuu, moosipurgid, õllekastid, vana Volga, okastraat ümber puu, kalossid ja villased sokid, mustvalge teler, telefoniputka ja kõikvõimalikest praudest immitsev suitsuvine ja klaasseina taga aimduvad naisefiguurid,  marssivad mendid, blatnoide släng... kõik kokku on lugu ajastust, mida enam tagasi ei taha...

Raamatut Urbide elust ei täinud osta....







pühapäev, 6. juuli 2025

Piirisaare trip 1.07.2025

 Minu eelteadmised saarest olid nullilähedased, vanausuliste teemat suudan kolme lausega ikka selgitada, aga saarest kui sellisest suurt ei tea(dnud). No ja siis teadsin nende sibula-armastusest ka.

Piirisaarel on kolm küla: Tooni, Saare ja Piiri. Mis vihjab sellele, et erilise loomingulisusega pandud nimed on suupärased ja head meelde jätta. Keskuseks on Tooni ja teised külad asuvad sellise mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Lisaks kolmele külale ka kolm kalmistut, sest kunagi õndsal tsaari-ajal oli saar jaotatud kahe kubermangu vahel ja ega siis ei kõlba ju matta oma kubermangu surnuid teise kubermangu surnuaeda (ehk siis Liivimaa kubermang ja Peterburi kubermang). Ja kuna vanausuliste kõrval oli piirkonda sattunud miskil imelikul moel ka eesti keelt kõnelevaid tšuhnasid, siis nendele ikka ka oma surmajärgne puhkekodu. 

Saare elanikke püsivalt umbes 15-20 vahel ja kui suised elanikud ka lisada, siis oma 200. Saarel liikumiseks on hea mõni kastikas või siis auto, millelt maksu ei maksa ja hea kui nummer ikka olemas on. Kütuse ostmiseks laevadele ja autodele on sadamas väike terminali moodi koht. Uhkeim saare hoonetekompleks kuulub Arens Köögid AS juhile, kes aidanud ka saarel mõnda projekti... Aga ilusaid maju , kus keraamiline grill õues, muru niidetud, lillepeenrad rohitud, on veel. Meie kahe jupiga bussike vuras aeglaselt külavahel ja giid tutvustas meitele siis saare elu. Arensite hoone mant edasi oli üle kanali väike parv, mida sai siiapoole ja sinnapoole kanalit sikutada. Sinna me ei jõudnud. Ka kohaliku Titaniku asukoht jäi oma silmaga üle kaemata. Aga muidu kulges reis mõnusas tempos mööda kultuurilooliselt olulisi kohti. 

Näiteks sibulapeenrad, mis vanausliste kombe kohaselt kõrgeteks üles tehtud, et tulvavesi kallist saaki ei hävitaks. Ja siis see nali, et ikka tagumik uppis peab kõik umbrohud sealt ära kitkuma, nõnda, et mõnda naist nägupidi ei tunnegi, ikka selle peenarde vahelt välja paistva kehaosa kaudu seostad peenardega. Mida moodsamaks aeg läheb, seda lühemaks lähevad sibulapeenrad, enam ei ole muret saagi müümisega, saab ilusti naabrite-ja naabrite tuttavate vahelise kaubandusega toime. 

Koolimajas sai õppetöö otsa kui saarele oli alles jäänud kolm kooliealist last (mingitel andmetel kolm õpetajat ja neli õpilast), kes siis komandeeriti mandrile Mehikoormasse õppima, koolimaja aga laguneb ja kõrge trepp hoone ees räägib ajast, mil üleujutused võimaldasid paadist otse trepile astuda. Millal see nüüd täpselt oli, mine võta kinni. Ühed ütlevad, et 1970 ja teised, et 1986. Aga igatahes on sellistel otsustel enamasti see mõju, et lastega pered kipuvad siis sinna elama, kus on kool pisut kergemini kättesaadav kui seda on Piirisaare. Ma võin vaid aimata, et nende räämas akende taga võisid ehk kunagi kõlada õpetaja manitsused, mitte joosta ja õppida hoolsalt...

Vaatamisväärsused on ka pühakojad ja neid oli saarel mitut masti - oli õigeusu kirik (Peeter-Pauli kirik), aga kuna õigeusulisi on saarel kasinamalt kui kasinalt, siis olla kuskil Räpinas papp, kelle taskus on hinnaline võti, hoones aga jumalateenistusi ei peeta. Ja otse üle tee teisel pool oli vanausuliste palvemaja ase, kus kunagi alustati hooga ehitustäid meie suure idanaabriga kahasse. Valati valmis põrand ja seati paika ka põrandaküte, kommunikatsioonid ja siis jäi asi toppama. Oleks Kalevipoeg elus, oleks ta Peipsi tagant ise need lauad ja palgid toonud, aga praeguse seisuga on valatud plats, mille valmimine palvemajaks enam kui kahtlane. Ajaleheartikkel ütles, et see olla nüüd valatud 2020 ja  lisaks on uue palvela jaoks päästetud ikoonid, mida hetkel muinsuskaitse turvab. Selle palvemaja tagant paistis vana kooguga kaev ja rahvasuu teadis rääkida, et selle kaevu vesi olla imettegeva toimega. Aga kuna giid ei soovitanud sinna võssa õnne katsuma minna, sest kaevurakked on mädad, roomajaid saarel ohtraste ja imet võib ka mitte sündida (sestap ta ju ime ongi), siis jäi meist see kaevuvesi maitsmata. Tuleb end karastada Eestimaa suves ja siis oled ka terve. Sest ega arstiabi peale saa lootma jääda. 

Siis oli veel üks eurorahade toel valminud palvemaja on naaberkülas, aga et mul ka kolm külanime saavad sassi minna, siis ma igaks juhuks ei hakka siin täpsemaid kohti nimetama. Aga Saare küla kui nüüd ikka täpne olla, on see koht, kus uus palvemaja oma helesiniste seintega tulijat lummab. Giid teadis rääkida, et avamine alles tuleb ja ikoonid ja muu väärtuslik kraam antakse kogudusele ka tagasi. Kui numbritest rääkida, siis suisel aal olla saarel koguni 170 vanausulist.


Aga saarel on veelgi neid vaatamise kohti, mis mandrilt tulija suunurga muigele võtvad. Näiteks külaplats, mis ka kohaliku jalgpallistaadioni aset täida, kus tohib telkida ja kus ka kopter maanduda saab. No kui mälu ei peta, siis jalgpalli on seal ka korra mängitud. 

Piirissaare lastele on rajatud uhke mänguväljak, kus Kätti ja Jakob kiikusid, keerutasid ja ronisid ning kus käbid kohalike mändide otsast on ehk parimad mänguasjad sõja pidamiseks, üksteise irriteerimiseks ja muidu tulevasteks olümpiakaarteks harjutamiseks sobivad vahendid. Tõsi, et ega suurt tormlemist mänguväljakul ei olnud ja umbes paar 10-aastast last, keda saarel nägime, olid lahkelt nõus atraktsiooni turistidele loovutama.

On saarel ka piirivalvekordon ja priitahtlike pritsimeeste hoone, aga kui uskuda giidi juttu, siis kkäib piiri valvamine pigem kaamerate ja satelliitide toel ning eriti hoolega tuleb jälgida, et keegi ei läheks üle piiri. Ja kuigi väideti, et neid ametimehi enam saarel ei ole, siis kohaliku külapoe man astusid kohaliku kaupluse uksest välja just kaks politsei vormis inimest ja üks piirivalve laiguline tegelane. Ju nad siis sel päeval olid otsustanud ikka olla kohal ja piiril. Pritsimeestega oli kokkulepe, et jama võib juhtuda ainult nädalavahetusel, kui asjamehed kodus käimas on.

+ https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69129465/meil-siin-piirissaare-vabariigis 

https://muinasreisid.blogspot.com/2016/12/piirissaar-ja-peipsimaa-vanausulised.html 

reede, 4. juuli 2025

Kotka tee taeva all 04.07.25 Saueaugu

 Mulle tundub, et keegi loeb seda juttu. Aituma sulle huvi tundmast.

Minu teatrikogemuses haigutas auk, nüüd sai see kokku õmmeldud. Teekond Saueaeugu teatritalusse oli pikk ja isegi pisut tüütu, isegi kui Tallinna ringteed mööda sai kihutada 110 sees ja kummid vilisesid. Aga see pikk tee annab võimaluse tagasiteel etenduse kohta ka mõtteid mõlgutada. Ja mulle meeldis see koht, selline tõsiste teatrihuviliste seltskond, vetsujärjekord, vaheajal pakutav hernesupp mehise suitsuliha võileivaga...Parkimine heinamaal, kruusakattega tee, hilisõhtused uduviirud, suvine hetk nappi ööaega ja roheline väli ümberringi. Tsivilisatsiooni lõpp tundus see olevat. Aga see etendus oli väärt jõudma sinna maailma lõppu. Ja tuleb tunnistada, et pilet oli ostetud ette juba aasta. Muidu ei saanud löögile. 

Kihiline ja kihitatud, suhted ja kuvandid me ümber ja me sees, Esimese suurema teemana oli vaatluse all vanemad ja lapsed - ema, kes püüab olla nii isa kui ema eest ja hakkama saada. Olla range ja kasvatada oma lapsed korralikeks inimesteks. Oma moraalinorme ainuõigeks pidades. Isa, kes pere juurest põgeneb ekspeditsioonile ja siis veel kümneks aastaks kütina Siberisse. Ürgne kutse, kus laste igatsus annab ehk ainest kodustele kirjutatavates kirjades. Isa kaugel olek on laste jaoks ränk ja seda isatust on edasises elus keeruline talle andeks anda. Kas ma üldse tahangi andeks anda - näib poeg oma mõtetes vaagivat. Kõik on midagi muud.

Siis on teema ühe pere lapsed. Ajal, mil selle teose tegevus aset leidis, ei olnud kärgperendus nii levinud ja kui saad täiskasvanuna isa matustel teada, et sul on vend, siis on keeruline suhestuda. Seda võib võtta kui põnevat võimalust heita pilk isa eraellu, aga see võib olla ka valus haav, mis on teema, millega niigi pingelises elus tegeleda ei taha.. Aktsepteerida või mitte? Mida ta tahab? Miks ta end sätib järeltulijate ritta ning mis õigusega. Ikkagi sohilaps. Või siis armastuse vili? Oma või võõras? Kas tal on õigus sellele perekondlikule sidemele või siis on ta vesivõsu mis tuleks eemaldad? Kas ühest seemnerakust pärinemine üldse loeb midagi? Kõik on midagi muud.



Lavastaja Priit Põldma on killud meisterlikult kokku lappinud suuremaks tervikuks, mida me nimetame eluks. Elu on töö ja looming, elu on valikute kunst, elu on pere ja lapsed ja naabrid ja kodu. Elu on kasvamine kokku ja lahku, elu on märkamine ja märkamatus. Elu on valgus ja vari, mesi ja tõrv, Selveri köök ja õunastruudel, kohvipott ja vinüülplaadikogu. Elu on lubatu ja keelatu, sarnasused ja erinevused, armastus ja vihkamine. Mida me saame oma elus ise otsustada ja mida otsustavad kõrgemad väed meie eest?  Las õpime näitemängus elu ohjama oma rõõmu ja valu? Kas armastus on midagi muud kui elu? Ja mis roll on muusikal meie elus? See kriipiv, hingepaelu paitav ja ärritav, ajatu ja eriline, elus ja salvestatud, mis viib meid sõnadest kaugemale. Kui kaugele? Nii kaugele kui julgus loa annab....Kas õige on keeruline või lihtne? Kotka teeni taeva all...

Kes teab vastuseid? Kas me üldse vajame vastuseid? 

Saueaugul sai käidud, aga Nikolai Baturini teoseid pole ma ikkagi lugenud. Nii et auk sai lapitud ja kohe kärises uus... mida lappima asuda. Võiks arvata, et ma ikka ka käisin koolis, armastasin lugeda ning lugesin omajagu. Aga näed, nüüd olen seisus, et ikka haridus auklik. 

Ja siis proffide kirjutatud lugu ka https://kultuur.err.ee/1609069925/arvustus-kotka-tee-taeva-all-mida-kaugem-vahemaa-seda-lahedasemad-inimesed 

reede, 27. juuni 2025

Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu 22.06.25

 Metsavendade lood on nagu nad ikka on, palju valu ja kaotust, mõni imeline vedamine ja visadus, vastupanu ja allaandmine kui enam kuidagi ei saa, isegi mitte kuidagi. Hinge jäävad aga armid, mida peita kõva kesta alla. Ma võin ju 20 aastat hiljem sündinuna öelda, et küllap ma mõistan, aga ega ma ei oska ikka ette kujutada, mida mu vanavanemad tundsid, kui NKVD nende maja läbi otsis ja metsavendi jahtis. Missugune hirm pidi olema noores naises, kes neljakuulise lapse juurest Võru vangimajja viidi. Teadmatus, et kas näed veel oma lapsi või mitte.... Ja mida see teadmatus ja hirm ema südames teeb, ma võin ainult aimata. 

Mu ema mäletab midagi - raskeid saapaid temast üle astumas ja mustades mantlites mehi, mitte et ta oleks neist sel ajal midagi teadnud, aga see selgumine tuleb hiljem. kui juba kaela kannad ja maailma asjadest miskit mõikama hakkad. Tol hetkel tajud ainult vanemate meeleolu. Seda hirmu, mida nemad sinu pärast tunnevad.

Etenduses jooksis koos kaks liini - valusad mälestused ja see, mida neist ajaloo keerdkäigus suudavad välja pigistada ning taasiseseisvumise vaimustuses püüe heastada endist ebaõiglust, mis ometigi loob uut ebaõiglust. Need liinid elasid natuke oma elu, kuigi oleksid pidanud mu teadvuses kokku keerduma. Terje Pennie loodud tegelane meenutas mulle mu vanaema, kes pisut karuse koore all peitis hingevalu ja ebaõiglusega väliselt leppides suutis elada oma elu. Lastele ja lastelastele. Anda neile kõik, mida me sel hetkel ehk hinnata ei osanud. Sest me polnud näinud sõjaaegset kitsikust ja kommid, lehmaleib ja seakartulid olid alati olemas. Praegu annaks vanaema mulgipudru eest poole palgast, aga siis oli õuduste tipp, sest seda suurt potitäit andis ikka süüa...ja ikka jagus seda mitte kolmeks, vaid neljaks päevaks. Niisiis vanaema ja lapselaps, vahepealne lüli oli juba kalmukünkale viidud. Üks, kellel mäletada palju ja teine, kes uute tuulte lootuses unustas, et saamise ja andmise tasakaal on see, mis elus teljena meid ikka üles leiab. Jajah, see 90ndate siiras usk et nüüd läheb kõik teistmoodi ja paremaks. Uskusin isegi ja pean nüüd nentima, et ... oleme taas seal, kus oleme. 

Hämmastav, kuidas ma suudan hälbida teemast. Ja teema on ju metsavenna pruudi lugu. Üks teema on, et miks minnakse ja kuidas ollakse - aeg oli karm ja kasin, sageli tuli metsavendade jaoks näpistada oma pere tagant. Kuidas nad tookord küll toime tulid, on omaette lugu. Selle loo üks ots on tõik, et söök oli väärtus ja alati tuli küsida, et ega sul latseke kõtt tühi ole... Mina siis viisakusest vaarikavarre teed ja vanaisa suitsuliha sibulanaadiga sinisekirju vakstuga köögilaua taga  keha kinnitamas. Teine ots on andmine ja jagamine, ikka panna kaasa oma sahvrist varutut, et oleks tagavara võtta.

Teine rida on see, mis toimus inimestega metsas. Võitlus käis ju elu ja surma peale, halastust ei tuntud. mida lootusetumaks muutus olukord, mida kaugem oli see müütiline valge laev, mis pidi elu taas õigetpidi keerama, mida rohkem kaotati sõpru ja kaaslasi sel pikal teel, seda kalgimaks muutus hing. Ja nii võiski saada plahvatuse ajendiks lauale laotatud punast propagandat täis ajaleht, mida tihti kohustuslikus korras tellida tuli. Ja kuna sealt lugeda suurt midagi polnud (peale selle et kolhoosnikud elavad ülihästi ja külluses), siis mida selle makulatuuriga ikka muud teha kui lauale aluskatteks ehk tulehakatuseks.Ja alkohol oli seal  metsas soojendajaks, lohutajaks, meeleolu tõstjaks, armastuse asendajaks, ajaviiteks, julguse juurdesaamiseks, viha vaigistamiseks, minejate mälestuseks ja tulijate tervituseks. Küllap ta saatana väljaajamiseks mõnikord ka sobib, kuid haavatud meelte taltsutamiseks imselt mitte. Nii see vägivald aina kasvas ja hukka said ka ilmasüüta kõrvalseisjad - ulualuse andjad (ehk siis vihje mahalastud perele). Ja metsavenna pruut nägi hingede kalestumist, reetmist ja allaandmist, surma, lootusetust, jõuetust, viha. Seda kõike oli rohkem kui ühele inimesele jaksu kanda. Ja siis need ideed ja aated, isamaa ning see, mis sõda laastanud oli ning suutmatus kontrollida oma elu.

Teine tegelane oli noorem põlvkond, kes sõjast teadis vaid vanemate ehk vanavanemate juttude järgi. Nende jaoks oli taasiseseisvumine kui uim, mis toimis sarnaselt alkoholile. Lootus (ei tea millele), usk (millessegi helesinisesse, millel pole isegi nime), ulm (klantsajakirjade imelise elu saabumisest), soov kohe ja jalamaid kõik ümber pöörata, aimamata tagamaid ja muutuste sügavust. Need värskendavad uued tuuled ja see tunne, et ükskord me võidame niikuinii. Ja kui ikka käed külge paned, siis saabki tehtud - rääkida tõde, kanda rinna sees sinimustvalget lootuse tunnet, kartmatus muuta seda nõmedat nõuka süsteemi...sest õiglus on ju meie poolel. Vankumatult. Kui eelmisel põlvkonnal ei jagunud seda kuraasi, siis meil on seda küllaga. Elagu Eesti! Ning siis tuleb kainenemine ja omandireformi käigus selgub, et elad kellegi teise majas, oled seda kõpitsenud ja remontinud oma koduks, aga nüüd on see hoopis kellegi teise oma. Mismõttes ei ole minu õigust? Mina ju elasin sees ja hoidsin seda maja lagunemast omaenda kätega remonti tehes? Kuidas siis nii? Selgub, et rikkus jaguneb minust mööda ja tulebki kartulikoori süüa. No olgu, kartulikoored on liialdus, aga raha nappis, hinnad tõusid, valikute kirevus võttis hingetuks, tasapisi inimeste ellu imbunud sotsiaalmeedia võimendas naabrite ilusat elu ja ... selgus tõsiasi, et kaugemale kui sugulastele küllaminek Põlvasse, ikka tiivad ei kanna. 1192 krooni oli mu palk 1992 sügisel. 

Kui ma nüüd ei taha kogu oma elulugu ümber jutustada, siis pean lisama kolmanda tegelase etendusest - ka see oli moodus, otsida juuri ja kuulumist, uurida seda, mida senini keegi polnud julgenud rääkida, saada teada suur tõde ja leida vastused põletavatele küsimustele. Mõnikord veab ja leiad veel inimesed, kes räägivad. Aga enamasti on valusad mälestused pandud nii sügavale, et nende väljatirimine tundub lausa vale. Minevikku ei muuda, las olla nendel luudel seal kalmukünkas. Milleks häirida olejate habrast rahu, nagunii pole 40 aastat saanud magada. Nüüd siis veel anna vastust. Mis vastust?? Kus seal see õige ehk vale vaheline joon? Mida saanuks ma muuta või teisiti teha. Ja nii on segajale parem ikka rahustav hoop vastu pead, panen rätiku kivile ümber, siis on pehmem ning annan kartulikeldri tarvis ka villase teki. Ehk on hommik õhtust targem. Ja siis tuleb taipamine, et need vastused ei tee elu rõõmsamaks ja ei muuda tehtut olematuks. Hoopis juurde tuleb küsimusi, et mida selle teadmisega nüüd peale hakata. Ja kas siis kui sa tead vastuseid, kas oled siis kaassüüdlane toimunud sündmustes? Või kes sa siis ikka oled - metsavenna lapselaps, kelle kaaslane hukkas, sest .... ta oli kaotanud lootuse. Ja kui pole lootust, siis on kõik ükskõik kuni ükskõik asendub surmaga. Ja et vanaisa ei hukkunud kangelasena lahingus ja oli osaline külanõukogu ning kaupluse röövimises. Kas ma olen siis kangelase või kurikaela lapselaps?

No neid tahke on veel, alates tühjast suhkrutoosist laual kuni kopsikuga veeämbrini köögis, alates sellest Vasara 12 liitrisest potist kuni moosipurgini külmikus, kusagil postis olevast ajalehest kuni vanade albumiteni, peidikust külmiku taga kuni keldriauguni põrandas. JA ümber meie on veel metsa, kus käia seenel ja marjul, kallistada puid ja murda vaasi pihlakaoksi. 

Omaette elamus oli aasta valgeimal ööl kulgeda mööda Eestimaad koju - mööda varastest jaanikutest, sellest nunnnust pissipotist teeotsal, uduviirgudest Uduvere kohal, pead loovast rukkist ja karikakardest põlluservas, rohelisi päid kiigutav oder, korraks hämarduv öö asendub koidueelse rahuga.... Imeline.







neljapäev, 26. juuni 2025

20.06.2025 Kiviõli Riigikooli 1. lend

 Austatud lõpetajad, kolleegid ja külalised.

Mis on elus tähtis?

Kas suur või väike,

Kas metsamaasikas või aiamaasikas

Kas memme pai või isa tunnustav sõna

Kas kinkida roose või karikakaraid,

Kas lühike luuletus või pikk romaan,

Kas astuda ligi või minna mööda,

Kas kuulata muusikat või merelainet,

Kas vihm või päike loob rohkem jutuainet,

Kas olulisem on teekond või tulemus,

Kas tähtis on oskan või ostan,

Kas pikad juuksed panna patsi

või lasta tuultel sasida,

kas klassika või modern,

kas kord ja reeglid või looming vabameelne,

kas rohkem vajutada gaasi või pigem panna pidurit,

kas öelda AI või TI

kas jaanik Pühajärvel või Purtses,

Kes oma on või võõras,

kas ise otsustan või küsin nõu,

kas lauluväljakul hing hõiskab

 rohkem mäelt või laulukaare alt,

kas elukestev õpe on sirge või käänuline tee?

Mis on elus tähtis?

Kas kool või kodu – ei ole enam teema,

Aga kõik need „võid“ jäävad elutööks.

Palju õnne !

Austatud lõpetajad, kolleegid ja külalised.

Mis on elus tähtis?

Kas suur või väike,

Kas metsamaasikas või aiamaasikas

Kas memme pai või isa tunnustav sõna

Kas kinkida roose või karikakaraid,

Kas lühike luuletus või pikk romaan,

Kas astuda ligi või minna mööda,

Kas kuulata muusikat või merelainet,

Kas vihm või päike loob rohkem jutuainet,

Kas olulisem on teekond või tulemus,

Kas tähtis on oskan või ostan,

Kas pikad juuksed panna patsi

või lasta tuultel sasida,

kas klassika või modern,

kas kord ja reeglid või looming vabameelne,

kas rohkem vajutada gaasi või pigem panna pidurit,

kas öelda AI või TI

kas jaanik Pühajärvel või Purtses,

Kes oma on või võõras,

kas ise otsustan või küsin nõu,

kas lauluväljakul hing hõiskab

 rohkem mäelt või laulukaare alt,

kas elukestev õpe on sirge või käänuline tee?

Mis on elus tähtis?

Kas kool või kodu – ei ole enam teema,

Aga kõik need „võid“ jäävad elutööks.

Palju õnne !



teisipäev, 27. mai 2025

Lõppu oodates kõlab nagu Godot oodates

 ME OLEME ÜHESKOOS KÄINUD

Maimu Linnamägi

Me oleme üheskoos käinud,
niikaua kui mäletan,
su silmade kaudu ma näinud
nii paljugi – mäletan.
Et sul olid pikemad sammud
ja jõudsamalt jagu said teest,
siis sibasin mina sul kannul
ja käisin su jälgedes
On raske sel pärale jõuda,
kel puudu jääb nõust või väest,
ma ikka võin abi sult nõuda
ja kinni hoida su käest
ja olgu, et kasvangi suureks,
mu kõrval jääd väikeseks sa.
Ma tahaksin olla su juures,
su jälgedes astuda.
Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsatu.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõppeb otsa ka.
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukooretort –
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja nutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatšil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul.
Iga asi lõppeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks, heaks,
aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.

kolmapäev, 9. aprill 2025

Lõpukellakõne 2025

 

Üks vana anekdoot räägib sellest, et kui vanemad saadavad 1. klassi õpilast kooli, siis poiss protesteerib – 12. aastat – mille eest mind nii pika ajaga karistatakse? Tegelikult on vist ikka nii, et kooliaeg kuulub helgemate aegade hulka, kus vanemate hool, koolipoolne vaikne nügimine ja taganttõukamine, turvalisus, kindel rutiin, tuttavad kaaslased (ja õpetajad) aitavad tunda mõnu koolis käimisest. Aga kindel on see, et me kipume asju hindama tagantjärgi ning seetõttu pole mõtet Teile , hääd lõpetajad, veel hakata pidama jutlust kooliaja varjatud väärtustest.

Mis võiks olla kogu selle 12 aasta mõte? Tauri Tallermaa (mälutreener) määratles, et kooli eesmärki kui kohanemise õppimist, me õpetame, kuidas  kohaneda maailmaga.

Olete saanud kohaneda erinevate õpetajatega, klassikaaslastega, klassijuhatajatega, koolidirektoritega

Kohanemine uute võimalustega  - sulguvate uste ning avanevate akendega, muutuvate aastaarvude ja plakatitega koolimaja seintel, traditsioonide muutumisega ja sinusoidsete graafikutega majanduses.

olete kohanenud kooli uue nimega ja sellega, et te saate olla Kiviõli Riigikooli esimene lend (mis on üks ütlemata väärikas ning oluline) ja et koolil võib olla mitmeid õppekohti ja mitmeid keeli, milles õpitakse,

Olete kohanenud õppimise raskusega ning saanud veenduda, et kunagi raske ja keeruline muutub kasvades ja arenedes selleks, mille kohta slängis öelda- iisi-biizi.

Olete kohanenud nutimaailmaga ja jõudnud hetke, kus lõpuks ometi AI õigete küsimuste korral saab valmis keskmisel tasemel tööga, mis tuleb targa pilguga üle vaadata, et seal vigu poleks.

Olete kohanenud uue reaalsusega, et asju tehakse zoomis või teamsis ja isegi koolis õppimist annab toppida arvutikasti. Ja et hakatuseks paneme kõik materjalid Google draivi ja siis viime nad Microsoft süsteemi üle ja et peamine turvarisk arvutimaailmas istub arvuti ja töölaua vahel.

Kohanete, et eksimine on inimlik, eksides õpid kõige rohkem, aga meeldiv on ikka saada tulemus esimese korraga kätte,

Olete kohanenud uue koolisööklaga, kus toit ei ole enam laual ning ise tuleb otsustada kui palju taldrikule kuhjata. Ja diivanitega koridoris ja uute valgustitega ja kooli raamatukogu kokkutõmbumisega ja muuseumi muutumisega koosolekuruumiks ja neljanda korruse klassiakendest vaatab vastu uus linnakese keskväljak ja spordipäevi peetakse linna uuel staadionil.

Olete kohanenud uute hariduslike võimalustega – õmblusteta õpiruum, ennastjuhtiv õpilane, aktiivne õpieesmärkide saavutamine ja uute teadmiste konstrueerimine, ümberpööratud klassiruum, tandemõpe ja mentorlus, kaasava hariduse, erisuste ja isikliku õpitee kujundamisega, töölehtede ja elektrooniliste õpikutega, kogukonna kaasamise, projektõppe, lõimingu, elukestva õppe,  kooliaasta piiride nihkumise ja uute õppekavadega.

Meie, õpetajate, võimalused kujundada teile kaasav, edumeelne ja inspireeriv õpikeskkond, hakkavad ammenduma. Mitte et õppida poleks enam midagi, aga just keskkond jääb kitsaks teie ambitsioonidele ja pealehakkamisele. Sestap on mõistlik teid põllepaeltest lahti lasta ja uskuda, et teist on saanud maailma parimad kohanejad ja te saate hakkama.

 Ja uskuge, juurdekasvuuskumus lubab meil selles teadmises kindel olla.

 PS. Kui miskit jäi arusaamatuks, siis pöörduge klassijuhataja, tugispetsialistide, õppejuhtide, direktori või koolitöötajate poole selgituste saamiseks.

teisipäev, 8. aprill 2025

Leivakoolitus 05.-06.04.25

 Jälle tüki maad targem ja veendumus, et õppides saad õnnelikuks (ja väsinuks), ikka toimib.

Olen saanud alumiiniumist leivavormide omanikuks, teinud peenleiba ja soojendanud üles teadmise hapusaia küpsetamise kohta. Lisaks Borodino leib ja teadmised erinevatest jahudest, küpsetamistemperatuuridest ning juuretise säilitamisest. 

Sain teada, et võiga vormi määrimine ei ole just parim idee, sest see läheb kõrbema.

Et leib on valmis kui sisemine temperatuur on 95 kraadi ehk rohkem.

Siis et pole sügavat mõtet hoida külmkapis kümmet erinevat juuretist ning suurtes kogustes, lihtsam ikka paljundada ja aktiviseerida. Lisaks mitte võtta taignast , vaid ikka juuretisest uus poeg.

Et juuretist võib toita ka õunamahlaga ja siis on eriti hõrk lugu ning peakokkade vääriline kraam.

Et teflonist vormid ei kõlba kassisaba alla ka..sest ei kannata kuuma. 

Ja nii need tarkuseterad siis muudkui kogunevad. Ja kilod ka sest saiasöömisest.











neljapäev, 27. märts 2025

Kevad 2025

 Esimene liblikas - päevakoer ja 27.03.25

Esimesed paiselehed 27.03.25

Ja muidugi metsis: